Vladimir Kara-Murza: “Populaarne ning tugev võim ei saadaks oma oponente vanglasse ega peksaks miitinguil rahumeelseid demonstrante nuiadega − nõnda talitab argpükslik ja enesekindluseta võim. Leian, et Kremlil on palju põhjusi olla argpükslik ja enesekindluseta.” 

Eelmisel reedel toimus Tallinna kinos Artis Avatud Eesti fondi eestvedamisel Boriss Nemtsovi sõbra ja võitluskaaslase Vladimir Kara-Murza mullu valminud dokumentaalfilmi “Nemtsov” Eesti esilinastus. Põhjaranniku ajakirjanik vestles kartmatust opositsionäärist autoriga filmi nimitegelasest, sellest, kui ohtlik on Venemaal käesoleva režiimiga rinda pista, ning kübekesest lootusest, mida seoses Venemaa tulevikuga juba praegu haista on.

Nüüdseks pole ju enam pelgalt spekulatsioon rääkida nii-öelda Tšetšeenia jäljest Boriss Nemtsovi mõrvaloos?

Üldse mitte. Isegi kui räägime vaid sellest, mida teame ametlikest allikatest, olid need viis inimest, kes mõisteti Moskva ringkonna sõjaväekohtu poolt Boriss Nemtsovi tapmises süüdi, kui alama astme täideviijad, otseselt seotud Kadõroviga. Inimene, kes on kohtu poolt tulistajaks tunnistatud, Zaur Dadajev, oli esiteks mõrvahetkel Venemaa Föderatsiooni siseministeeriumi sisevägede tegevohvitser. Dadajev allus seega kindral Zolotovile, kes oli tollal sisevägede ülem − praegu juhib ta Vene rahvuskaarti − ja on Putinile üks lähemalseisvaid inimesi. Samal ajal oli Dadajev Kadõrovi alluv, sest tegu on tema eriteenistusega, mis on küll formaalselt föderaalsete struktuuride osa, aga de facto allub Kadõrovile.

Vaatamata sellele, et mõrva jäljed viivad ilmselgelt Groznõisse − või vähemalt läbi Groznõi −, pole Vene ametlik juurdlus kas võimeline või ei soovi tegelda juhtumiga reatäideviijaist kõrgemal tasandil. Suvaline kriminalist ütleks teile, et kuritegu ei saa pidada lahendatuks, kui pole tuvastatud selle organiseerijaid ja tellijaid. Nad pole mitte vaid tuvastamata − keegi isegi ei otsi neid. Uurijad üritasid üle kuulata Geremejevit, veel üht Kadõrovi lähiringi inimest, läksid talle koju, koputasid uksele, neile ei avatud ja… nad lahkusid. Ma pole midagi nii jaburat varem kuulnud. Vaadake, kuidas nad rahumeelsete opositsionääridega võitlevad − saavad kust iganes kätte. Aga inimese puhul, keda kahtlustatakse ilmselt mõrvas, koputati uksele ja lahkuti. Ametlikule juurdlusele on seatud lagi, nad ei taha või ei suuda tõusta reatäideviijaist kõrgemale ning otsida roima organiseerijaid ja tellijaid. Ma ei kahtle, et saabub päev, mil Borissi mõrva tellijad saavad teatavaks, astuvad kohtu ette ja kannavad tehtu eest vastutust.

Aga seni, praeguse võimu puhul, on see võimatu. Kuni seda pole juhtunud, taotleme juurdluse ja selle üle, kuidas peeti kohut, maksimaalset rahvusvahelist järelevalvet. Kuu aja pärast olen Euroopa Nõukogu Parlamentaarses Assamblees (ENPA) Strasbourgis, kus toimub juriidilises komitees Boriss Nemtsovi mõrva uurimise ja kohtupidamise küsimuses kuulamine. Hiljuti määras ENPA ka eriraportööri ses küsimuses, kelleks on Leedu saadik Emanuelis Zingeris. On väga oluline mitte lubada Vene võimudel peita seda juhtumit kalevi alla, seda unustada. Seda on vaja neile pidevalt meenutada, analüüsida, uurida ning avalikustada, mis on puudujäägid, vead, valearvestused, mis on tegemata jäänud. Meenutan, et Venemaa on ENPA liige ja tal on selle organisatsiooni ees kindlad kohustused. Sestap on väga oluline, et ENPA võttis asja käsile.

Tuues ettekäändeks moslemite vaenamise kauges Myanmaris, korraldas Kadõrov äsja Groznõis miljoni- ja Moskvas tuhandepealise meeleavalduse − demonstreerides taas oma ülisuurt võimu Venemaal.

Viimastel aastatel on Kadõrovi režiimist saanud omalaadne ketikoer, mida Kreml kasutab meie, Venemaa opositsiooni vastu. Oleme korduvalt kuulnud ähvardusi Kadõrovilt endalt. Mullu postitas ta Instagrami video, milles mina ja endine Venemaa peaminister Kasjanov oleme snaipri sihikul. Juures oli suhteliselt ühemõtteline tekst: “Kes ei saanud aru, mõistab!” Sellised ähvardused ei lähtu ainult temalt, vaid ka tema lähikondsetelt. Lisaks see, et kõik praeguseks Nemtsovi mõrvas süüdi mõistetud on pärit Tšetšeeniast ja seotud Kadõroviga. Kui hirmus ja irooniline on, et inimene, kes kogus omal ajal miljon allkirja Tšetšeenia sõja lõpetamiseks, kes päästis sellega tohutu hulga sealseid elusid, tapeti tšetšeenide käe läbi. Samuti on aastaid inimõiguste küsimusega Tšetšeenias tegelnud Anna Politkovskaja mõrvas süüdimõistetud Tšetšeenia päritolu.

Kust teie ammutate vaprust Venemaal opositsiooni ridades edasi tegutsemiseks? Me kõik ju adume, kui ohtlik see on.

Teame ammu, et on üpris ohtlik olla praeguse režiimiga opositsioonis, kaitsta vabadust ja inimõigusi Venemaal. Teame, et paljud meie sõbrad ja kolleegid on vangis, paljud on olnud sunnitud Venemaalt lahkuma. Ka teil Eestis on mitu inimest, kes pidid poliitilistel põhjustel lahkuma. Teame, et kahjuks juba väga paljud meie kolleegid on ses võitluses hukkunud − nagu Boriss Nemtsov. See pole isegi valikuküsimus − et istud ja mõtled, kas tegelda sellega või mitte. Kuidas siis veel, kui me näeme, mis meie maal toimub?!

Näeme, et käesolev võim viib Venemaa ummikusse. Euroopa riik elab XXI sajandil tšekistide diktatuuri all − see lihtsalt ei mahu pähe! Teistes riikides mõtlevad inimesed, kuidas saata inimest Marsile või leiutada autot, mis sõidab ilma juhita, aga meie mõtleme, mida teha, et inimesed ei istuks oma poliitiliste vaadete pärast vangis ja et toimuksid ausad valimised. Kõikjal mujal peetakse seda endastmõistetavaks, aga meie oleme sunnitud selle nimel võitlema. Kui näeme oma maal toimuvat ega võta midagi ette, oleme kui kaasosalised. Milline valik meil veel on, kui me seda kõike adume? Aga mina pole valmis toimuvas kaasosaline olema.

Minu esimene dokumentaalfilm “Nemad valisid vabaduse” (2005) kõneleb dissidentlikust liikumisest N. Liidus. Jõudsin veel intervjueerida mitmeid dissidentlikus liikumises osalenud inimesi − paljud neist on praeguseks surnud −, sealhulgas Natalja Gorbanevskajat (1936-2013). Tema oli üks seitsmest, kes 1968. aasta augustis läks Punasele väljakule, et protestida Tšehhoslovakkiasse sissetungi vastu. Kõik nad arreteeriti ja saadeti vanglasse või laagrisse, aga mõned, sealhulgas Gorbanevskaja, saadeti hullumajja ja see oli kõige hullem, mis võis tollal juhtuda. Ma küsisin temalt: “Natalja Jevgenjevna, seletage, mis pani teid tegutsema − te ju teadsite, mis järgneb, adusite riske? Miks te läksite? Kas tõesti need mõned minutid väljakul väärisid kõike seda?” Ja tema vastas fraasiga, mida ei unusta eal: “Minule oli see väljaastumine egoistlik tegu: tahtsin, et mu südametunnistus oleks puhas.”

Meie oleme seega samuti egoistid − tahame, et südametunnistus oleks puhas. Jah, muidugi, vahel tuleb ette… Näiteks mu naine ja lapsed pole enam praegu Venemaal ning see oli pealesunnitud abinõu. Ma võin ise riske võtta, aga mitte oma pereliikmete eluga riskida. Minu elule on viimase kahe ja poole aasta jooksul kaks korda kallale kiputud ning olen tänulik, et üldse saan praegu siin viibida. Esimene mürgitamiskatse oli 2015. aastal ja teine tänavu ning mõlemal korral ütlesid arstid mu naisele, et ellujäämislootus on viis protsenti. Ainult Issand Jumal ja suurepärased Moskva arstid − mõlemal korral samad − suutsid mind teisest ilmast tagasi tuua. Aga ikkagi: meil pole teist valikut, peame tegema, mida suudame.

Kui kaugele on uurijad mürgitamisjuhtumite uurimisega jõudnud?

Ei kuhugi. Olen koos oma advokaadi Vadim Prohhoroviga mitmel korral teinud avalduse, et alustataks kriminaalasja 105. paragrahvi alusel, mis käsitleb tapmiskatset, ja me pole neilt isegi mingit vastust saanud. Ametlik diagnoos, mis mulle haiglas pandi, kõlas: “Tuvastamata aine toksiline toime.” See tähendab, et tegu oli mingi mürgiga, aga millisega täpsemalt, nad ei tea. Kõige järgi otsustades oli tegu väga keerulise ja tõhusa mürgiga, mis laastab mõne tunniga kogu organismi nõnda, et kõik siseorganid lakkavad töötamast. Olin mõlemal korral siseorganite puudulikkuse tõttu koomas ja ühendatud kunstlikult elus hoidmise aparaadiga.

Nii mürgi keerukus kui ka see, et seda manustati märkamatult, viib möödapääsmatu järelduseni, et mind rünnanu(d) on mingil moel seotud Vene eriteenistustega, see on nende käekiri. Teame, et nad on sellega aastakümneid tegelnud, ja kui nad suudavad juba Londonis inimesi mürgitada, pole see neile Moskvas mingi probleem. Ma ei saa teile täpselt öelda, kus ja kuidas seda tehti, aga ma olen absoluutselt veendunud, miks seda tehti. Ma ei kahtle, et tegu oli mõrvakatsega: kui ellujäämisvõimalus on viis protsenti − nõnda kedagi ei hirmutata. Ma ei kahtle, et tegu oli vastusega minu poliitilisele tegevusele opositsiooni ridades, ning ma arvan, et tegu oli konkreetse vastusega ühele minu tööle, mida teen juba mitme aasta jooksul.

Alustasime koos Boriss Nemtsoviga mõned aastad tagasi tööd selle nimel, et lääne demokraatlikud riigid hakkaks teostama täpissanktsioone viisade ja finantside vallas Putini režiimi ametnike suhtes, kes rikuvad inimõigusi ning viljelevad korruptsiooni. Need inimesed, te ju teate, tahavad varastada ja rikkuda inimõigusi Venemaal, aga ise kulutada röövitud vara läänes: osta villasid, luksusjahte, panna oma lapsed seal eliitkoolidesse. Me leiame, et see on silmakirjalikkus ja et on aeg teha sellele lõpp. Viis aastat tagasi võeti USAs vastu esimene selline seadus − nn Magnitski akt.

Istusime Borissiga esindajatekoja saali rõdul, kui see vastu võeti. Boriss ütles siis, et tegu on kõige venesõbralikuma seadusega, mis üldse kunagi on vastu võetud, sest see on suunatud inimeste vastu, kes rikuvad meie, Vene kodanike õigusi ja varastavad korruptsiooni läbi meie raha. On väga oluline ja vahva, et mullu detsembris sai Eestist esimene maa Euroopa Liidus − ja Eesti on seni jäänud ainsaks riigiks ELis −, kus võeti vastu analoogne seadus. See kehtestas samuti põhimõtte, et need, kes rikuvad inimõigusi või osalevad korruptsioonis, ei saa viisat ega või kasutada Eesti finantssüsteemi. Loodame, et teised ELi maad talitavad samuti ja võtavad ka vastu samad abinõud − saatmaks nendele varastele, sulidele, korruptantidele, mõrtsukatele ja inimõiguste rikkujatele selge, ühemõttelise sõnumi, et neil pole enam pääsu nendesse riikidesse.

Teame, milliseid gigantseid pingutusi on Kreml teinud, et neid personaalseid sanktsioone ei kehtestataks. Just seetõttu arvangi, et sel põhjusel tungiti minugi elu kallale. Mäletate, kui Iirimaa parlament arutas seda abinõu, ähvardas Vene suursaadik otsesõnu, et Kreml kehtestab keelu vene orbude lapsendamisele Iiri kodanikele − sama, mida hiljem tehti USAga seoses. See on, muide, kõik, mida on tarvis teada putinliku režiimi moraalsest palgest: riiki juhivad inimesed, kes maksavad kätte omaenda lapsorbudele selle eest, et pättidel ei lubata avada välismaal arveid. Vaatamata kõikidele ähvardustele ja survele, osutus ELi kõige julgemaks riigiks endine Nõukogude vabariik, kel on piir Venemaaga!

Milles ikkagi peitub lootus − seoses Venemaa tulevikuga −, millisena seda tulevikku näete? Hiljuti näiteks rääkis Levada keskuse teadur Aleksei Levinson Tallinnas, et putinlikku kurssi toetab reaalselt 86 protsenti venemaalasi.

Austan väga Levada keskust, seal on tõelised oma ala professionaalid, aga asi pole neis. Asi on selles, et mu meelest on absoluutselt mõttetu rääkida autoritaarse režiimi tingimustes mingitest protsentidest ja küsitlustest. Seda oludes, kus valdaval enamikul puudub ligipääs objektiivsele informatsioonile, nad vahivad iga päev vaid seda propagandat. Ja teiseks, mis on veel olulisem oludes, kus inimesed kaaluvad riske, mis kaasnevad, kui nad vastavad mingile tundmatule inimesele, kes astub ligi ja küsib: “Aga kuidas te suhtute Putinisse?” Te teate, mis riigis toimub, te teate, et võimu oponente nimetatakse vaenlasteks ja spioonideks − kuidas te vastaksite?

Sestap on täiesti mõttetu rääkida mingitest protsentidest ja reitingutest. Palju õigem oleks hinnata käesoleva režiimi tegelikku seisu, tema positsiooni, tema enda käitumise põhjal. Võim, kelle toetus on 86 protsenti, ei hakkaks võltsima valimisi − ta lihtsalt võidaks need. Ta ei topiks alternatiivsel arvamusel suud kinni ega kehtestaks meedias tsensuuri, kui ta oleks niigi populaarne − ta skooriks niigi oma argumentidega. Populaarne ja tugev võim ei saadaks oma oponente vanglasse ega peksaks miitinguil rahumeelseid demonstrante nuiadega − nõnda talitab argpükslik ja enesekindluseta võim.

Leian, et Kremlil on palju põhjusi olla argpükslik ja enesekindluseta. Olen oma töö raames Avatud Venemaa fondis sõitnud palju mööda regioone ja kohtunud väga paljude inimestega, peamiselt noorte demokraatlike aktivistidega. Kui küsisite, milles peitub lootus − lootus on justnimelt nende peal. Üha rohkem nende põlvkonna esindajaid adub tõde selle režiimi kohta ja on valmis midagi ette võtma − sealhulgas minema tänavale, nagu me viimastel kuudel üle Venemaa oleme näinud. Nad teavad, et neid võidakse arreteerida ja sidima panna − ja seda tehakse: 12. juulil arreteeriti peaaegu kaks tuhat inimest −, aga inimesed siiski lähevad ja… nad naasevad veel. Selle põlvkonna enesetunnetus kui tõelise kodaniku oma ning nende nõue, et nende oma riik neid austaks − selmet neil jalgu pühkida, nagu seda sageli tehakse −, kasvab järk-järgult. See on aeglane protsess, ent see saab hirmutundest potentsiaalsete repressioonide ees tugevamaks. See on Kremli tarvis väga ärevaks tegev ja Venemaa jaoks väga lootustandev moment.