Tänases Põhjarannikus kirjeldatud Kohtla-Järve kesklinnas Vahtra 23 asuva kortermaja  suremise lugu on paraku ilmekas näide ühe Eesti suurema linna elamumajanduse krahhist.

Kurioosumina nõuab linnavalitsus selle maja viimastelt õnnetutelt korteriomanikelt, kes olid sunnitud oma kodudest põgenema, kuna maja muutus elamiskõlbmatuks, nüüd veel ka maja nii-öelda matusekulude tasumist. Inimestele, kes on korralikult tasunud oma kommunaalarveid, talunud aastaid vintsusi nii kütmata korterite kui ka muude probleemide tõttu ning on nüüd oma kodudest ilma, kargab kõige tipuks turja oma kohalik võim, nõudes hüljatud hoone konserveerimist. Nende ainus “süü” seisneb selles, et nad sattusid kunagi elama majja inimestega, kel polnud ühest hetkest Kohtla-Järvel enam tööd ja kes põgenesid linnast, kus kohalik võim on olnud täiesti abitu ettevõtluseks soodsa keskkonna ja uute töökohtade loomisel.

Tegelikult on kogu linna elamumajandus niivõrd käest ära, et pigem tasuks linnavalitsusel mõelda munitsipaalse kortermajade matusebüroo asutamisele. Samas on ilmselge, et Kohtla-Järve praegune võim ei ole suuteline olukorra muutmiseks midagi märkimisväärset korda saatma.

Kui praegu riigis võimul olev koalitsioon on lubanud luua Ida-Viru investeeringute programmi, siis üheks selle osaks peaks olema ka elamumajanduse korrastamine Kohtla-Järvel, kus on tegemist anomaalse olukorraga. Keskenduda ei tuleks ühe või kahe riigiametnikele mõeldud uue maja rajamisele, vaid esmalt neist mitteolenevatel põhjustel raskustesse sattunud korterühistute abistamisele elamute korrastamisel.