Korruptsiooni omavalitsustes peetakse suurimaks riskiks, kui räägitakse järjekordsetest korruptsiooniriskidest ja -näitajatest. Ja sellega võib muidugi nõustuda, kuigi oleme näinud korruptsiooni ka õiguskaitsesüsteemis, erasektoris ja kõrgetes riigiametites.

Kohalikes omavalitsustes on lihtsalt ka riskikohti rohkem. Sageli on nii, et omavalitsuse ametnikud on kui mitte otseselt, siis tutvuste kaudu seotud eri ettevõtjatega. Kohapeal toimib nii-öelda kõik-tunnevad-kõiki-efekt. Teatakse ja tuntakse inimeste ja firmade tausta, suheldakse rohkem otse. Ja tihti komistatakse seal, kus polegi tegelikult kavatsust mingit kuritegu toime panna, vaid ületatakse lihtsalt piir, mida näiteks markeeritakse sõnaühendiga “toimingupiirangu rikkumine”.

On juhtunud, et libastutakse selle tõttu, et omavalitsusjuht tahab lihtsalt probleemi kiirelt lahendada ja lepib selleks kellegagi midagi kokku, mõtlemata, kas seadusepügal seda lubab või mitte.

Me ei räägi siinkohal nendest korruptsioonijuhtumitest, kus korruptantide otsene eesmärk on enda või oma sõbra-tuttava varalist seisu parandada. Siin pole mingit mitut pidi tõlgendamist − sellised korruptandid tuleb halastamatult kohtu ette tuua.

Ka prokuratuur on möönnud, et paljud seadusevastased olukorrad tekivad lihtsalt ametnike vähesest teadlikkusest, mistõttu soovitakse omavalitsustega rohkem teavitus- ja koolitusalast koostööd teha.

Aga üks probleem on omavalitsustes sageli veel, kui korruptsiooniga võitlemise tähe all püütakse poliitilisi konkurente kahjustada või kõrvaldada, nagu tundub olevat Jõhvis aset leidnud hooldekeskuse juhi hüvitise looga. Ja see on kahtlemata taunitav juba seetõttu, et selline tegevus väljub hea poliitilise tava raamidest, rääkimata sellest, et koormab asjatult  meie õiguskaitseasutusi. Poliitiline võitlus peaks jääma sinna, kus on selle koht, ehk siis volikogu saali.