Laupäevane Põhjarannik pühendab märkimisväärse osa leheruumist korruptsioonile ja sellega seotud teemadele.

Korruptsioon on tegelikult mõiste, mille alla võib mahutada väga erisuguste valdkondade probleeme.

Sõnaraamat selgitab korruptsiooni mõistet nii: ametiseisundi kuritarvitamine omakasu eesmärgil; ametiisikute äraostetavus, altkäemaksuvõtmine; moraalne laostumus. Aga küllap saaks siia lisada veel mitmeid muidki selgitusi.

Näiteks Vaivara vallavanem Veikko Luhalaid on üsnagi häiritud sellest, et tema juhitud vald on läbiviidud uuringu kohaselt Eesti üks suurema korruptsiooniriskiga omavalitsusi. See ei tähenda aga seda, et seal pannakse kõige rohkem korruptsioonikuritegusid toime, vaid probleemiks on eelkõige hangete läbipaistvus.

Kui me räägime omavalitsustest, siis läbipaistvus ongi võtmesõna korruptsiooniriskide käsitlemisel. Ehkki osa poliitikuid kasutab seda mõistet lihtsalt viigilehena tegevustel, mis on tegelikult läbipaistvusest kaugel.

Ida-Virumaa suuremates omavalitsustes on probleemiks valitsemisstiil, kus võimulolijad kasutavad võimu “jaga ja valitse” põhimõttel. Kusjuures kõik teavad, miks on mõningad ärimehed, koolidirektorid, kultuuritegelased ja muud eelarvest sõltuvad inimesed volikogus. Et tagada võimulolijate positsioon, garanteerides nii enda seljatagune. Sellele probleemile viitas sel nädalal riigikogu põhiseaduskomisjonile saadetud kirjas ka õiguskantsler.

Iga viga või rikkumine omavalitsuses pole kindlasti korruptsioon ning selge, et sageli minnakse selle sõna kasutamises ka liiale. Kuid jällegi − ainus rohi kõige väiksemategi kahtluste ärahoidmiseks on võimalikult suur avatus. Kui avalikkusel on maksimaalne ligipääs omavalitsuses (aga ka riigiasutustes) toimuvale, on minimaalne risk, et kellelgi tuleb isegi mõttesse midagi susserdada.