Selle rahest maha pekstud oapõllu koristamise jätab Aare Vent viimaseks − kui selleni üldse jõuab. Kohati on terad kaunas juba kasvama läinud. 

Tänavune aasta on põllumeest täiega nöökinud: tavatult hilisest kevadest läbi jaheda ja päikesevaese suve hilise ja vihmarohke sügiseni välja, sekka põlde räsinud rahehoogusid.

Toila kandi kivisematel ja kõrgematel põldudel sai vihmade vahelt vahepeal päris hästi vilja koristada.

“Praegu on põllud üsna pehmed, peab laskma natuke taheneda, enne kui jälle peale saab minna. Rukis on küll pooleldi lamandunud, sellest tuleb suurem osa vist maha kanda,” rääkis Maire Uustal Pühaoru talu kohta.

Ka uba, sel aastal rekordilise kõrgusega, on pikali.

“Uba on hästi pikalt valmima jäänud, sellele põllule enam midagi peale külvata ei jõua. Otsustasime esimest korda katsetada ühe preparaadiga pritsimist, mis kuivatab taime ära; nii saab masinaid säästa ja ka kuivatuskulusid kokku hoida.”

Pühaorul on koristamata lisaks oale veel suviraps, natuke rukist ja hästi väike jupp otra.

“Hernest randaalisime mingi osa maasse, sest oli vaja sinna talinisu peale saada. Külvamiseni pole veel jõudnud, sest vihmad tulid vahele. Külvid on sel aastal kõik hiliseks jäänud, talirapsi ei saanudki maha. Mis siis ikka, eks järgmisel aastal tuleb rohkem suvirapsi panna.”

Uustali sõnul viljadele tänavune suvi sobis ja saake võib isegi rekordiliseks pidada.

“Kvaliteet on muidugi maas, enamik läheb söödaviljaks. Aga paljudel on kindlasti raskem, kus põllud madalamatel kohtadel. Meil on uus kombain, tänu sellele oleme vilja kiiremini katuse alla saanud. Aga eks see vanajumala tahtmise vastu punnitamine teeb närviliseks küll.”

Vähemalt on, mida müüa

Hiiemäe osaühingus on veel kolmandik vilja koristamata.

“Ei pääse peale ja ei ole jõudnud − ilusat aega on vähe olnud. Nädal-poolteist ei saanud üldse lõigata, tänu sellele on vähemalt kuivatamine järele jõudnud ja praegu on viimane ports kuivatis, mitte enam ootel,” rääkis ettevõtte juht Heiki Kuusmik.

Pelgalt oma kuivatiga poleks hakkama saanud: põllumeeste ühistu Kevili päästis hädast välja ja üksjagu vilja on sinna viidud.

“Pole kaugele viia − Kevili kuivati on Rakveres Roodeväljal. Aga jah, kunagi varem pole ma pidanud nii palju märga vilja välja viima.”

Möödunud nädalal ei saanud ka külvata ega maad harida.

“Alles pühapäeval said esimesed talinisu terad mulda. Rendikülvik oli abiks, sai kiiremini. Vaatasin kalendrist, et eelmisel aastal lõpetasin 17. septembril kogu sügistööde hooaja, tänavu oli samal päeval esimene külv ja 40 protsenti vilja veel lõikamata.”

Talioder ja -raps jäidki sel aastal külvamata, rukis samuti. Õigel ajal ei saanud maid kätte ja siis ei lasknud ilm enam põllule.

“Eelmisel aastal osa mehi külvas veel 10. oktoobril, nii et ehk jõuab, kuigi ideaalaeg on muidugi möödas. Põllumehel on ju talvise taimkatte kohustus, nii et külvamata jätta ka ei saa.”

Kuivõrd esmaspäevane tugev vihm põlde lamandas, pole Kuusmik julgenud vaatama minna.

“See 37 millimeetrit, mis suure tuulega rajuna tuli… Ma säästan oma närve. 25 hektarit rukist, mis veel lõikamata, olen sisimas juba maha kandnud − lamandunud ja tera peas kasvama läinud. Suvine rahe võttis 19 hektarit rapsi, nisul ja rukkil peksis terad peast välja − nägin oma silmaga ja lausa filmisin põllu kõrval seistes. Õnneks käis rahe üle mitte kogu minu pinnast, vaid umbes 20-30 protsendist.”

Saagid hindab Kuusmik kõigest hoolimata viisakaks, lausa heakski.

“Eelmisel aastal oli ka vihmane, aga siis polnud saaki ja polnud ka hinda. Tänavu on hind õige pisut parem ja vähemalt on massi, mida müüa. Kvaliteet on küll kõikunud ja toiduvilja sai ainult päris esimestest lõikustest, aga kokkuvõttes peaks põllumees ikka omadega mäele jõudma.”

Köögivili ei anna põhjust kurta

“Kui masin edasi läheb, siis järelikult ei ole põld liiga märg,” ütles Vendi aiandustalu peremees Aare Vent eile, lisades, et kartulivõtt käib täie hooga. “Esmaspäeval hakkas alles kella ühest sadama, sinnani sai põllul olla. Teisipäeval võtsime remondipäeva, tegime kartulikombainile väikse ratsi, kohandasime märja maa jaoks.”

Kartulivõtu algus jäi hilja peale: kartul oli pikalt pealse küljes kinni ja mugulatel koor lahti, siis oli kartulihoidlas vili ees… Alles reedel tehti algust.

“Kartul on ilus, edasine oleneb sellest, kui kauaks ta märga mulda jääb ja kui hästi kuivatada jõuame. Muid juurikaid oleme seni ainult jupikaupa müügiks koristanud, hoiule pole veel pannud. Porgand on ilus, kaalikas samuti, peet kipub liiga suureks kasvama. Kapsaga oli vahepeal hirm, pea ei hakanud kuidagi moodustuma. Varase kapsa järel tuligi pikk vahe sisse, aga nüüd on hapenduskapsal juba korralikud täis pead. Säilituskapsal on pead alles pehmed, kas neist asja saab, sõltub sügisest.”

Hernepõlluga tegi suvine rahe üks-null, see on nüüd juba randaalitud ja talivili pealegi külvatud. Oapõld on nii kehvas seisus, et selle koristamine jääb kindlasti viimaseks − kui jõuab, siis jõuab.

“Üks odrapõld on veel jäänud, see on ühe päeva koristus; 90 hektarit suvinisu, millel vars on veel osalt roheline, aga peas ülemised terad juba kasvavad. Suviraps valmib arvatavasti oktoobri algul, praegu on alles helekollane.  Külvamata on veel päris palju, 30 hektarit talivilja on puudu − ja ei oskagi näha, kuhu seda külvata, pole ju mõtet päris pori sisse müttama minna.”

Saakide kohta pole Vendil paha sõna öelda: “Rukis läks toiduviljaks, talinisu samuti, talirapsil ja -rüpsil on saak hea, odraga on ette ära müüdud kogused täidetud. Võtsime teise kombaini rendile enda oma kõrvale, ega muidu poleks jõudnud.”

Ka Vent on lasknud poole viljast teenusena kuivatada. Ja mõtleb nüüd uue, võimsama kuivati ehitamisele. Ega see tänavune aasta viimane omasugune ole.