Eesti keskkonnaühenduste koda valis keskkonnavaenulikumaks teoks möödunud aastal Eesti keemiatööstuse liidu kampaaniaga “Meie õnn on meie maavarad”, millega pälvis keemiatööstuse liit keskkonnakirve tiitli.
Kui seda lugeda “keskkonnaauhinnaks”, siis see pole keemiatööstusliidu ettevõtetele esimene. Liidu liikmeid on varem tunnustatud keskkonnategija auhinnaga ning meie ettevõtted on läbinud keskkonnaalaseid välisauditeid ja on saanud ka rahvusvahelise tunnustuse osaliseks.
Põlevkivisektor oma sügisese teavituskampaaniaga juhtis tähelepanu, et seisame murranguliste arengute ees ja põlevkivisektor peab tegema väga suuri investeeringuid, et toota suurema energeetilise efektiivsusega ja väiksema keskkonnakoormusega tooteid. Juhtisime tähelepanu, et sektori üle maksustamine võtab ära võimaluse investeerida ka keskkonna karmistuvatesse nõuetesse. Selle tagajärg on võimetus teha vajalikke investeeringuid, mis tooks omakorda kaasa põlevkivisektori hääbumise.
Kaotaksid keskkond, riigi majandus ja inimesed. Kui keskkonnakirve tiitel on antud eesmärgi eest liikuda keskkonnasõbralikuma põlevkivitööstuse poole ja sotsiaalselt kindlustatud ühiskonna poole, siis meil on hea meel selle tiitli üle.
Põlevkivisektorile pandi süüks, et me olevat esitanud valesid sõnumeid äriliste eesmärkide saavutamise nimel, jättes kahjuks täpsustamata, millised olid meie edastatud valeandmed või väärväited. Kõlanud keskkonnaorganisatsiooni väide, nagu keemiatööstusliit oleks manipuleerinud andmetega, ei vasta samuti tõele.
Kui ei usuta meid, siis loetagu valitsuse allikaid, mis kinnitavad samamoodi, et sektoris hõivatute arv on üle 20 000 inimese, maksutulud ja panus SKTsse on rahandusministeeriumi järgi kooskõlas meie esitatud andmetega. Valitsus on jaganud ka meie arusaama investeerimisvõime kadumise riski tagajärjest, et põlevkivikasutus väheneb.
Mina sooviks alanud aastaks, et keskkonnaorganisatsioonid oleksid tasakaalukad ja sisukamad dialoogipartnerid. See hõlmab ka arusaama, et inimesed, majanduslik ja sotsiaalne mõõde on osaks keskkonnast kõige laiemas mõttes.
Vastasel korral võiksime meie saata keskkonnaorganisatsioonide ja nii mitmegi valitsusasutuse poole teele majanduskirve tiitli põlevkivisektori giljotineerimise katse eest, aga kirveloopimine ja naisekandmine jäägu siiski külasimmanile, mitte tõsise debati osaks.