Eelmise aasta lõpus ilmus Postimehes huvitav intervjuu Vene välispoliitika autoriteedi Sergei Karaganoviga. Muu hulgas rääkis Karaganov plaanidest rajada Nõukogude repressiooniohvritele mitmesuguseid memoriaale. Tema hinnangul hukkus Nõukogude repressioonides ligi 20 miljonit inimest.

“See oli täiesti kohutav löök rahvale. Ja juurde tuleb veel arvestada eestlased, lätlased ja teised küüditatud rahvad, kes küüditati täiesti õudsetesse kohtadesse. Paljud ju hukkusid seal, kuigi neid otseselt ei tapetud,” lisas ta.

Arusaadav. Ja ehkki Karaganov ei tahtnud Stalinile ainult negatiivset hinnangut anda, põhjendades seda juhi rolliga Nõukogude-Saksa sõjas, on ikkagi tervitatav, et Venemaa üritab ka verise minevikuga kuidagi toime tulla.

Ent siis tekib küsimus, miks on Narvast 25 km kaugusel säärane linn, mis kannab nime Kingissepp. Oli ju Viktor Kingissepp nõukogude repressiivaparaadi osa, mõistes süüdi kommunistide vaenlasi nii Eestis kui ka Petrogradis. Iseäranis kurikuulsaks sai tema otsus kuulutada 1918. aasta algul baltisaksa mõisnikud lindpriiks. Venemaal oli aga ta tšekaa asutaja Feliks Dzeržinski lähemaid kaastöötajaid.

Muidugi, Dzeržinski on Venemaal taas au sees ja Venemaa president Vladimir Putin on ju Dzeržinski töö otsene jätkaja. Aga ikkagi Kingissepp?

On aru saada, et 1922. aastal, mil Eesti võimud Kingissepa vahistasid ja maha lasid, soovisid Nõukogude Venemaa juhid Jamburgi Kingissepaks nimetamisega Eestit ärritada. Eks sedasama soovi täiendas ka Kuressaare nimetamine Kingissepaks nõukaajal (teisi linnu Eestis ümber ei nimetatudki).

Aga praegu? Pärast Vene šovinismi tõusu Krimmi okupeerimise ja annekteerimise järel ei ole vist loota, et linna nimi muudetakse tagasi Jamburgiks. Mida aga tehti enne seda? Ajal, mil Leningrad nimetati tagasi Peterburiks, eksisteeris Kingissepp uhkelt edasi.

Paar aastat tagasi võis uudistest aru saada, et Kingissepa elanikud soovivad linna nime vahetamist. Kuid sellega pole kuhugi jõutud, ilmselt on Eesti ärritamine ülimuslik asjaolu linna nime juures.

Kujutlegem hetkeks Venemaal vestlust kingissepalasega (kõlab ju huvitavalt?).

“Tere! Kust teie pärit olete?”

“Tere! Ma olen Kingissepast.”

“Kust kohast? Kus see on? Linna nimi ei ole vist venepärane?”

“Eesti lähedal. Kingissepp oli eesti kommunist.”

“Aga mis rolli mängis ta Venemaa ajaloos?”

“Ee…”

Ja siis, kui kimbatusse sattunud kingissepalane mõtleb järgmine kord paremini linna nime päritolu põhjendada ning otsustab abi saamiseks uurida Kingissepa linna kodulehte, ei leia ta sealt peale ühe lause midagi. Mitte midagi ei ole seal Viktor Kingissepa enda kohta, pole tema fotot, pole mingisugustki põhjendust, kuidas tema tegevus oli seotud Jamburgiga ja miks tema nimi linnale anti.

Muide, Venemaal on sääraseid linnu veel. Üks neist kannab nime Togliatti ja ka selle linna kodulehel ei saa teada suurt midagi Itaalia kunagise asepeaministri, justiitsministri ja esikommunisti Palmiro Togliatti kohta. Kuid Togliatti linna nimesaamislugu on ikkagi kuidagi loogilisem − seotud Fiati järgi Ladade tootmise alustamisega ja sõprussidemetega Itaaliaga. Kingissepp aga sai nime sellepärast, et naaberriik laskis samanimelise kommunisti maha.

Kas keegi näiteks kujutaks ette olukorda, et Washingtonis ei teataks suurt midagi, miks linn on sellise nimega? Et George Washingtonist poleks kuskil midagi kirjas või teda ei meenutaks mõni pilt?

Jaak Valge uuest raamatust “Punased” tuleb välja, kui intensiivselt Viktor Kingissepp vihkas Eesti Vabariiki. Tema peaaegu pime viha võis olla ka üks põhjusi, miks Eesti iseseisvus 1918. aasta veebruaris välja kuulutati. Petrograd oli tegelikult Eesti iseseisvuse poolt, soovides rahvaste enesemääramisõigust hämamisi austada. Pärast pidi küll kõik asetuma “õigele kohale”, aga taktika mõttes soovitas Petrograd siinsetel kommunistidel enesemääramisõigust austada. Kingissepp seda ei soovinud, tema arvates kuulus Eesti Venemaa koosseisu. “Kellele iseseisvus, kellele ike” − tema raamatu pealkiri ütleb kõik.

Olen Kingissepa nime probleemist kirjutanud ka varem (PM, 04.09.2006) ja viidanud võimalusele, et Sillamäe võiks võtta endale Adolf Hitleri nime. See oli muidugi teadlik liialdus, kuid mida võiksid venemaalased tunda või arvata, kui Sillamäe hakkaks kandma näiteks kindral Vlassovi nime? Liialdus taas, aga Euroopas pole kombeks naabermaa riigivaenlaste nimesid anda enda riigi linnadele. Ei kujutaks hästi ette, et mõni Saksamaa linn kannaks Vidkun Quislingi või Anton Musserti (hollandi natside liider) nime.

Muidugi saab nii siin- kui ka sealpool piiri elada edasi Kingissepa nimega, kuid linna nimi näitab taas kujundlikult, kui sassis ja ebaloogiline on Venemaa ajalootaju. Ühelt poolt tahetakse kuuluda Euroopasse ja ollakse solvunud, kui keegi selles kahtleb, samas aga tehakse südamerahuga midagi sellist, mille peale Euroopas isegi enam ei tulda.

Kui keegi hakkab seltskonnas rääkima, kuidas nõukogude võim represseeris eestlasi (nii nagu näiteks viitab ka Karaganov), siis on tavaline argument venelase poolt, et seesama võim tappis ka venelasi. Jah, õige, aga miks siis on linna nimi Kingissepp? Ning muidugi on veel Leningradi oblast, kusjuures linn ise kannab ammu oma ajaloolist nime. Punasel väljakul Moskvas on Lenini mausoleum…

Hea tuttav kõneles loo Irkutskis käigust. Linnas on nii admiral Koltšaki (tema lasti seal 1920. aastal maha) kui ka Lenini ausammas ja mõlemat austatakse. Vastuolu ei näi kedagi häirivat. Ukrainlastel, tundub, on vastuolust kõrini saanud ja nii võetakse Lenini kujusid igal pool maha. Millal aga Kingissepp Eesti lähedal oma ajaloolise nime taastab, seda teavad vist vaid head inglid ja jumal taevas.