Rahvasaadikud reageerivad nii Eestis kui ka välismaal ühtemoodi ülitõrksalt avalikkuse soovile seaduste tegemisse rohkem läbipaistvust tuua.
Eesti poliitikat jälgides võib jääda mulje, et meie demokraatial ja riigivalitsemisel on palju vigu ning neist omakorda suur osa on seotud suhteliselt lühiajalise iseseisva ajalooga. Oleks meil ka mitusada aastat omariiklust või vähemalt omavalitsuse kogemust pagasis, siis oleks poliitika ausam, läbipaistvam ning pikema vaatega.
Tegelikult muidugi ei anna pikad traditsioonid mingit garantiid meie koduste jamadega võrreldavate rehade otsa astumise vastu. Varasemast võiks meenutada, et üsna samal ajal kui Eesti ajakirjanikud tähelepanelikult uurisid rahvasaadikute kulutšekke, tegeles sama teemaga Briti ajakirjandus ning asjad, mida sealse parlamendi liikmed valijate esindamiseks hädavajalike kulude hulka kirjutasid, olid meie öiste pitsade kõrval täiesti rabavad nii hinnalt kui ka jultumuselt.
Viimastel aastatel on aga väga huvitav ja samas üllatava sisuga avalikkuse ja parlamendi vaheline vägikaikavedu käinud Soomes. See puudutab parlamendi külaliste nimekirju.
Kes on käinud Toompeal riigikogus ekskursioonil, see ilmselt mäletab, et pääslas tuleb politseinikule esitada dokument. Külastaja nime ning selle, kelle juurde too läheb, paneb politseinik arvutisse kirja. Soome parlamendis on samamoodi. Eduskunna iga-aastased 80 000 külastajat koos teabega nende kutsujate ja käikude iseloomu kohta märgitakse üles.
Külastajate nimekirjad hoiti alles ja kõik oli hästi, kuni neli aastat tagasi Soome rahvusringhäälingu YLE rootsikeelsete uudiste toimetus külastajate nimekirju parlamendilt ning kõigilt ministeeriumidelt näha küsis. Ainsana andsid juurdepääsu külastajate nimedele maaeluministeerium ja justiitsministeerium. Teised keeldusid.
YLE põhjendas huvi külastajate nimede vastu avaliku huviga. Nimelt tahtsid ajakirjanikud teada, kes ja kui sageli on mõningate seaduseelnõude menetlemise ajal käinud parlamendi fraktsioonidega kohtumas. Selle alusel oleks saanud teha järeldusi, kelle soovitusi, nõuandeid või otse öeldes mõjutusi on seaduste tegemisel kuulatud ning kas sellest, kellega kohtuti ja suheldi, on võinud sõltuda erakondade positsioonid ja ettepanekud.
Ka Soomes lükkasid sarnaselt Eesti parlamendi komisjonide stenogrammide salastamise looga rahvasaadikud ette ametnikud, kes esitasid turvalisusele, Soome välispoliitilistele huvidele ning privaatsuse kaitsele viidates vastuse, milles keeldusid nimekirju väljastamast. Asi jõudis kohtusse, kus see läbis mitmeid astmeid, kuni kõrgeim kohus lõpuks tänavu aasta alguses otsustas, et külaliste nimekirjad on avalikud.
Mida tegi parlament? Parlament otsustas, et nimekirjad, mida seni säilitati aasta ulatuses, tuleb edaspidi hävitada iga päeva lõpus. Just nimelt, te ei lugenud valesti. Jälle astus esile ametnik, parlamendi kantselei juht, kes teatas, et ükski seadus ei kohusta parlamenti külaliste nimekirju säilitama.
Selle peale esitasid toimetused uued kaebused. Praeguseks on asja arutama sunnitud olnud lisaks kohtutele ka kõik fraktsioonid, kuid seis püsib sama.
Eestis oleks mullu sügisel mäletatavasti peaaegu seaduseks saanud lobisti koostatud eelnõu. Menetlusse andis selle riigikogu Reformierakonna fraktsiooni liige ning tollane Euroopa Liidu asjade komisjoni esimees Kalle Palling. Postimehe ajakirjanik märkas vaadata ühistranspordiseaduse muutmise eelnõu failide metainfot ja selgus, et taksofirma Uber lobistid polnud Pallingut mitte ainult veennud neile kasulikku seadusemuudatust läbi suruma, vaid sõna otseses mõttes eelnõu teksti ka valmis kirjutanud. Lobisti poolt kliendi soovide alusel ette valmistatud eelnõu jõudis riigikogu menetlusse, ilma et seda oleks kooskõlastatud ühegi asjasse puutuva osapoolega.
Eelnõu sellisel kujul seaduseks ei saanud ning ilmselt kustutavad lobistid neile viitavad andmed pärast seda juhtumit kõikidest poliitikutele ettevalmistatavatest dokumentidest.
Soomes ega Eestis ei ole avalikku lobistide registrit, kus need peaksid suhtlemised poliitikute ja ametnikega deklareerima. Soome ilmselt sellise registri just külaliste nimekirjade juhtumi mõjul varsti saab. Mis peaks Eestis juhtuma, et saaksime lõpuks teada, kes ja kelle juures üht või teist seadust parlamendis mudimas käib?