Järgmise aasta riigieelarve menetlemine on käima läinud. Valitsusliikmed on võidukalt teavitanud, et majandusel läheb hästi, maksud laekuvad samuti edukalt ning valitsus ajab vastutustundlikku eelarvepoliitikat.
Ilus jutt ja promo avalikkusele, kuid mis on selle eelarve sisus, ei tea riigikogu liikmed veel isegi. Kohe-kohe ootab taas lahendust palju kriitikat saanud katuserahade süsteem.
Nagu teada, on igal aastal jagatud fraktsioonide ettepanekutel miljonite jagu sihtotstarbega rahalisi toetusi regioonidesse. Võimuerakonnad jagavad tavaliselt suurema osa rahast ning opositsiooni saadikutele jääb jagamisel kordades vähem vahendeid. Näiteks eelmisel aastal jagas Keskerakond ise rohkem kui miljoni eest toetusi, kuid Vabaerakonnale jättis jagada 300 000 eurot. Säärane vahetegemine toimus ka Reformierakonna valitsuse ajal, kui koalitsiooniparteid jagasid miljoneid, opositsioonierakonnad aga suurusjärgus mitu korda vähem.
Katuseraha teemal on olnud palju sagimist, alates ebavõrdsusest ja omadele katuse pakkumisest kuni EKRE ja Keskerakonna diilini. Need näited on selge märk, et selline süsteem ei ole adekvaatne ja tuleks lõpetada. Seda enam, et katuseraha kasutamise üle keegi kontrolli ei pea ning sellega on antud korruptsioonile väga lihtsad võimalused. Katuserahaga manipuleeritakse kohaliku võimuga olema õige võimupartei poolt ning on olnud kahtlust, et selle rahaga tehakse tegelikult kohalikul tasandil nn õigele parteile ka valimistel kampaaniat.
Eesti riik on praeguseks juba niivõrd kogenud ja vaba ühiskond, et regionaalseteks toetusteks selline kohalike narrimise ja mõjutatud süsteem peaks lõppema. See peaks asenduma väärika ja läbipaistva süsteemiga, kus maapiirkonnad ja omavalitsusjuhid ei oleks alamad, kellele võimul olijad ande jagavad, kui nad lubavad neile olla truud alamad ja korralikult käituda.
Siinkohal on pakkuda lahenduseks kaks varianti. Esiteks teha saadikute soovid isiklikuks, mitte fraktsioonipõhiseks. Kusjuures igal saadikul oleks võrdselt nii opositsioonis kui ka koalitsioonis olles üks summa, mida suunata. Peale selle saab saadik selle summa suunata just sinna piirkonda, kus ta viimati kandideeris ja mandaadi sai. Selline lähenemine tagaks võrdsuse summades, kus riigikogu liige on võrdne, olenemata parteist, ning ka regioonid oleks enam-vähem kaetud. Kuna valimistel on saadud mandaadid ringkondadepõhiselt ning kõik on olnud mingi kindla ringkonna kandidaadid.
Kui summa on isikupõhine, siis ka seesama saadik vastutab selle summa õige ja ausa ning läbipaistva jagamise eest. Suunates selle oma ringkonna mõnele MTÜ-le, võtab konkreetne saadik vastutuse, et jagatav raha läheb reaalselt kohapealseks regionaalseks arenguks, mitte mõnele varjatud ühingule, kellest piirkonnas keegi ei tea. Kontrolli saab teostada ka seesama saadik ise, kui tehtaks raha vastuvõtja aruandekohustlaseks summa paigutuse osas sellele saadikule. Nii saab avalikkus rahapaigutust jälgida saadiku kaudu ning see tooks läbipaistva ja suunatud raha sidumise saadiku enda vastutuse ja mainega.
Teine variant on sellised suunatud rahad üldse ära kaotada. Nimelt saavad erakonnad niigi riigieelarvest igal aastal 5,4 miljonit eurot toetust ja kui katuserahad veel juurde liita, siis summa ületab juba kümmet miljonit eurot. Muidugi tekib küsimus, et saadikutel võiks ju olla võimalus riigieelarvest mingit osa ise suunata. Kas aga sellise läbipaistmatu süsteemiga, nagu see praegu kehtib? Leian, et siiski mitte.
Kui selline jagamine aga üldse kaotada, siduda see fraktsiooni või saadikuga, tuleb regionaalset arengut toetada teistmoodi. On selleks siis riigieelarves igale omavalitsusele kindel võrdne summa, mida omavalitsus jagaks edasi vabaühendustele või maakonnapõhiselt. Selliselt antaks rohkem otsustusõigust kohalikele ning otsused sünniksid ühendustele lähemal.
Kindel on aga see, et praegune katuserahade süsteem ei ole läbipaistev, õiglane ega ka regionaalseid vabaühendusi ja omavalitsusjuhte väärtustav. Selliselt tuleks raha jagamine lõpetada juba järgmise, 2018. aasta eelarve menetlemisel. Omadele katuse pakkumine ei sobi ausa ja läbipaistva ning toiduahelateta valitsemisega kokku.