On saamas justkui rutiiniks, et iga aastaga jääb Ida-Virumaal 2000-2500 elanikku vähemaks. Ja nõnda juba pisut väiksemate või suuremate kõrvalekalletega 25 aastat jutti. Kokku teeb see suurema inimhulga, kui elab praegu Narvas.

Käesoleva aasta jõnks allapoole tuleb  järsem, sest  Lohusuu, Avinurme ja Aseri vald lahkuvad Ida-Virumaalt ning see tähendab hoobilt  ka ligikaudu 3500 elaniku kaotamist.

Iseenesest on ligemale 150 000 elanikku Eesti mõistes vägev arv. Rohkem on vaid Harjumaal ja möödunud aastal Ida-Virust mööda tuisanud Tartumaal. Elanike pärast käib võistlus. Üldine reegel kipub olema, et kus on, sinna tuleb muudkui juurde: inimesi, tööd, ettevõtteid, raha, teenuseid, meelelahutust, valikuvõimalusi  ja palju muud vajalikku.

Ida-Virus see reegel millegipärast eriti  ei toimi. Isegi ükski siinsetest suurematest linnadest − ei Narva, Kohtla-Järve, Sillamäe ega Jõhvi − ei suuda toimida sellise tugeva keskusena, mis kasvaks ja tõmbaks inimesi ligi. Kõik tõmbuvad iga aastaga hoopis üha rohkem koomale ja veerevad veel justkui intertsist nagu rattakumm, milles on auk sees ja rõhk sisina saatel muudkui langeb. Lössis kummiga pikki sõiduplaane ei tee. Samamoodi ei saa ka Ida-Virumaa eriti uljaid arenguplaane teha, kui demograafilised stsenaariumid võistlevad omavahel põhiliselt selle üle, kas jätkub lauge langus või muutub see järsemaks.

Seni kui Ida-Virumaa on veel silmatorkavalt suure rahvaarvuga maakond, on pööret lihtsam teha kui elanike arvu langemisel alla 100 000. Oodata kaua ei saa − see võib juhtuda juba 15-20 aasta pärast.