Valitsus oli siseministri suu läbi sunnitud kinnitama, et olukord liikluses on hulluks läinud. Kui tänavu on Eesti teedel hukkunud 51 inimest, siis mullu kogu aasta jooksul oli liikluses surma saanuid 48. Nii et mullu hukkunute koguarv on praeguse seisuga ületatud.

Kui nendes numbrites midagi positiivset otsida, siis vääriks märkimist see, et meie kodumaakonnas on tänavu olnud vaid kaks hukkunuga liiklusõnnetust. See pole juhus: Ida-Virumaa on viimastel aastatel mitmete teiste piirkondadega võrreldes silma paistnud sellega, et liikluses hukkunute arvult oleme me pigem tabelite tagumises pooles.

Politsei on lubanud ja juba toonudki kurva liiklusstatistika jälgedes teedele lisajõude, et tabada eelkõige kihutajaid.

Kiiruseületajad on suvel suur probleem: liigutakse rohkem ja kuna sõitmisi on palju, tahetakse üha kiiremini jõuda sihtkohta − küll suvilasse, veekogu äärde või grillipeole. Ent liiklusõnnetuste põhjusi analüüsides ei ole kihutamine ilmselt peamine põhjus, mis meie liiklust praegu ohustab, ehkki üks neist kindlasti.

Tänavu 50st liiklusõnnetustes hukkunust oli näiteks 16 inimesel turvavöö kinnitamata. See räägib iseenda eest. Kahtlemata on ülisuur riskitegur tähelepanu hajumine. See pole sugugi palju väiksem kui joobes juhtimine ja pole juhus, et sellega seoses on tulnud kasutusse termin “nutijoove”. Auto juhtimine ja samal ajal nutiseadmega tegelemine ohustab meie liiklust aina rohkem. Ning kui kiiruse ja alkoholijoobe fikseerimiseks on politseil olemas erivahendid, siis nutijoobe tõestamine on juba keerulisem. Aga üha vajalikum, sest nagu öeldud, on see suhteliselt uus riskifaktor üha enam meie liikluskultuuri tungimas.

Kiirus, hoolimatus, tähelepanematus, kõrvalised tegevused, alkohol − see ongi kogum meie raskete liiklusõnnetuste põhjustest, mida aga ei kõrvalda ühekordsete kontrollikampaaniate abil. Esmatähtis on pidev töö liiklusarusaamade ühtlustamiseks ühiskonnas.