Igal aastal enne riigieelarve vastuvõtmist istuvad riigikogu fraktsioonid ühise piruka taha ja hakkavad seda jagama. Sellist rahajagamist nimetavad nad ise sageli regionaalseteks investeeringuteks, kuid rahvas tunneb seda rohkem katuseraha jagamisena. Küllap see termin pärineb aegadest, mil sel kombel said korda nii mõnegi lasteaia, koolimaja või muu avaliku asutuse katused.

Sel aastal moodustab kogusumma rohkem kui 25 miljonit, kui varem on see olnud kordades väiksem − 4-5 miljoni euro ringis.

Halva lõhna tekitabki katuserahale see, et poliitikute eesmärk on riigi raha eest ennast sel moel valijatele reklaamida.

Igal aastal on selline riigikogu fraktsioonide rahakülv pälvinud kriitikat, kuna selline tegevus paistab rohkem endale poliitilise aupaiste tekitamise kui oluliste regionaalprobleemide lahendamisena.

Ida-Virumaa sai tänavu kolme omavalitsuse − Jõhvi, Sillamäe ja Narva peale kokku 900 000 eurot ning tuleks ju arvata, et jumal tänatud, et erakonnad sellise rahajagamise süsteemi kunagi juurutanud on. Muidu poleks ju seda raha tulnud. Aga miks ei saaks see raha tulla tavaliste riiklike investeeringutena?

Halva lõhna tekitabki asjale see, et poliitikute eesmärk on riigi raha eest ennast sel moel valijatele reklaamida. Tänavu on kogusumma kordades suurem kui tavaliselt ning arvestades, et seda tehakse viis kuud enne riigikogu valimisi, seab see kogu selle skeemi täiesti uude valgusesse.

Ja nagu näeme, kipub võimuliit ikka omasid eelistama: Ida-Virumaalgi rändas raha eelkõige nendesse omavalitsustesse, kus võimul peaministripartei või selle endised liikmed.