Eestimaa suvi on ekstreemne. Põua käes ägavad põllumehed, aga ka tavainimesed, sest pikaleveninud kuumaperiood mõjub ka paljude inimeste enesetundele halvasti.

Aga suured ohud on seoses põuaga looduses. Metsad ja maastikud on krõbekuivad. Nii kuivad, et puudel on lehedki kolletumas, justkui oleks september, mitte juuli lõpp. Küttepuude müüjad ütlevad, et toores puit, mis välja veetakse, ei sisalda eriti vett.

Sellises eriolukorras on meie suurimaks vaenlaseks saamas hooletus. Üks hooletult maha visatud suitsukoni võib mõjuda kui säde püssirohule. Õnneks ei ole meie maakonnas ohtlikule ajale vaatamata olnud suuri maastiku- ja metsapõlenguid. Need, mis olid, on suudetud kiiresti kustutada. Nädalavahetusel Narva-Jõesuus lõõmanud palang on suure tõenäosusega aga samuti inimese tekitatud, ehkki on vähe tõenäoline, et süüdlane leitakse.

Ja see ei pruukinud olla teadlik süütamine − ikka seesama hooletus. Ning hooletuse reale võib kirjutada ka nende sõidukijuhtide käitumise, kes kustutustööde ajal kõigest hoolimata üle tuletõrjevoolikute sõitsid ning sellega kustutusseadmeid lõhkusid. Säärastes olukordades peaks ametivõimud väga rangelt reageerima ning päästetööde segajad tuleks vastutusele võtta. Sest on ju selline käitumine võrreldav sabotaažiga.