See, et prokuratuur saatis maksupettuse süüdistusega kohtu alla Ida-Virumaa kolm kaalukat kommunaalfirmat ja nende neli endist ärijuhti, on küll erakordne sündmus, mis aga esialgu veel väga palju ei tähenda.

Kulub ilmselt veel päris mitu aastat, enne kui tuleb jõustunud kohtulahend, mis annab selguse, kas riiki peteti poole miljoni euroga, nagu leiab prokuratuur, või oli tegu maksude optimeerimise meistriteosega, mis on seaduse silmis talutav, ja kõik kohtualused jäävad õigeks.

 Toimuv näitab taas kord nagu ka Solovjovi protsessi puhul, et Ossipenko ettevõtted pole seaduskuulekuse seisukohast pehmelt öeldes just oivikud.

Või lõpeb see protsess mingil muul põhjusel lõpliku lahendini jõudmata − firmad võivad näiteks taas likvideeruda, nagu toimus Kohtla-Järve linnapea Jevgeni Solovjovi kohtuprotsessil aktsiaseltsiga N&V, mille järel pidid hoopis maksumaksjad oma kukrut kergendama, et “kadunukese” õigusabikulud kinni maksta.

Ent toimuv näitab taas kord nagu ka Solovjovi protsessi puhul, et Ossipenko ettevõtted pole seaduskuulekuse seisukohast pehmelt öeldes just oivikud. Ootused on seda kõrgemad, et tegu on ettevõtjaga, kes püüab osutada olulist mõju ka kohalikule poliitikale nii Kohtla-Järvel kui ka Jõhvis. Poliitika peab mitte ainult olema aus, vaid ka näima ausana. Ei piisa ainult sellest, kui kohtu alt kavalate käikude abil pääsed.

Sellega seoses koguneb üha rohkem küsimärke, kas Ossipenko valimisliit Jõhvi − Meie Kodu on kõige parem ja õigem valik maakonnakeskuse Jõhvi juhtimiseks. 29,3 protsenti valimas käinutest hääletas küll nende poolt, aga 70,7 protsenti ei hääletanud.

See peaks olema tõsine mõtlemiskoht nii Martin Repinskile, Aivar Survale, Niina Neglasonile, Eduard Eastile kui ka mitmetele teistele Jõhvi volikogu fraktsioonide juhtfiguuridele. Kas mängida Ossipenko liiduga taas kokku või anda neile mõned aastad meeleparandusaega opositsioonis.