Tegelikult on loomulik, et avalikkusel tekivad küsimused, kui riigiasutus tuleb välja suurejoonelise kavaga hakata enda aastakümneid kehtinud nime vahetama. Nagu töötukassa plaan muutuda töökassaks ning haigekassa kava saada tervisekassaks. Eriti palju tekib küsimusi siis, kui saame teada, et selline ümbernimetamine võib meile maksma minna ligi miljon eurot.

Need kaks asutust on väga olulised sotsiaalpoliitika instrumendid, et olla toeks inimestele, kes on kimpus tervise või tööga. Aga küsimus on, miks peab kulutama nii suuri summasid pelgalt fassaadivärvile, kui seda võiks panustada ehitise tõhusamaks muutmisse. Seda ei saa nimetada muudmoodi kui asendustegevuseks, millel pole mitte midagi pistmist riigiaparaadi funktsionaalsuse tõstmisega. Küll aga saab hulk ametnikke jällegi õigustada oma eksistentsi − järjekordne “projekt” on käivitatud.

Kahjuks on näiteid fassaadlikust asendustegevusest lähiminevikust rohkemgi võtta. Jõhvi uue vallavalitsuse laste mänguväljakute aktsioon on pehmelt öeldes eriskummaline. Õigemini see, kuidas seda tehakse. Äkki tuli vallavanemal pähe mõte kutsuda elanikud kokku, et arutada, kuhu võiks mänguväljakud paigaldada. Ilma et enne oleks mingit eeltööd tehtud, omatud mingit kava jne. Tundub vägisi, et uus koalitsioon püüab niimoodi justkui heastada oma tegu, kui hääletati maha lasteaialaste toiduraha osalise hüvitamise eelnõu volikogus, ja pakkuda mingit asenduskäitumist, tõendamaks, kuidas võim ikkagi noortest peredest ja lastest hoolib.

Natuke haakub see teema ka vabariigi valitsuse juulist kehtestatud tasuta ühistranspordi omaga. Seda, et asja aeti kiirustades ja läbimõtlematult, kinnitavad kümned ja kümned näited. Sealhulgas meie maakonnas. Ent avalike selgituste asemel kuuleme nüüd, et pealinnas istuvad valdkonna eest vastutajad survestavad kohalikke ametnikke, et need tagasilöökidest ühistranspordi rindel vait oleksid ja kiidaksid vaid takka, kui hästi kõik on. Justkui oleks tagasi NSVL, kus suurte loosungitega kaeti kinni tegelikke probleeme.