Saak Viivikonna elamusjooksult – karikas, ohtralt saia võistluse sponsorilt, auhind Vivikond OÜ puutöömeistritelt ja lubatud kaalikas Rene vanaisalt. 

“Kuidas võistluspäev oli?” küsin Viivikonna elamusjooksu raja ääres uudistades kaasa teinud kohalikelt naistelt, kui marsihelid kuulutavad peatse autasustamise algust. Ma ei jõua lauset lõpetadagi, kui naiste suu läheb naerule ning pöidlad sirutatakse hooga taeva poole. “Voh!”

Viivikonna elamusjooks oli elamus jooksjatele ja vaheldus kohalikele, kes polnud teab mis ajast nii palju inimesi oma kodukohas näinud – üle kahe korra rohkem kui alevis elanikke.

Kundla vanaisa ja 12 kaalikat

Enne stardipüstoli paukumist arutatakse kohalike seas, kes on küll see mees, kes nende õuel korraga sellist võistlust korraldab.

“Keegi Kundla,” kehitab üks naistest õlgu, oskamata midagi enamat lisada.

“Kundla, Kundla… Jumal küll, see on ju Ojaste lapselaps!” kostab teine. “Ta on täitsa oma vanaisa nägu!”

Naised noogutavad ühel nõul ning jäävad stardipaigas askeldavat Kundlat uudishimuliku pilguga pikemalt piidlema.

Jutt käib Ida-Virumaa spordiliidu peasekretär Rene Kundlast – tema’p see Viivikonna elamusjooksu peakorraldaja ja mõtte autor ongi – ning tema 92aastasest kõbusast vanaisast Herman Ojastest, kelle majast viib jooksutrass mööda, ja kes on lubanud võitjatele välja panna 12 kaalikat oma aiamaalt.

Hea tuju jooks

Rene on Viivikonnas üles kasvanud, nagu ka võistlejaid püstolipauguga rajale lähetav Julia Bulina – Eesti meister 12 km murdmaajooksus.

Ja nagu ka välisministeeriumis töötav Ille Väster, kes on koos Renega lahkelt nõus 2,6 km pikkuse võistlusraja ümbrust tutvustama – neile, keda huvitab Viivikonna rohkem kui jooksmine.

Paremaid giide pole olemaski kui Ille ja Rene, sest nemad oskasid näidata ka seda, mida pole enam olemas. Ja neid asju, mida Viivikonnas enam pole, on tunduvalt rohkem, kui seda, mis seal alles, sest koos karjääri sulgemisega sai alguse Viivikonna silmanähtav lagunemine.

Viivikonna elamusjooks juhatas sisse Ida-Virumaa heade jooksude sarja.

Teen ettepaneku nimetada see ümber hea tuju jooksude sarjaks, sest vähemalt Viivikonnas oli see just nii. Vaatamata mustavatele aknaaukudele tühjades kortermajades ja ümbruskonnale, mis ei võidaks heakorrakonkursse.

Numbrimärkidega ekskursioon

“Alguses saate minna haiglasse, see on kohe nurga peal. Kes haiglasse ei lähe, läheb poodi, pood on lahti, igalt poolt. Kui poest ei leia midagi head, võite minna sööklasse. Sealt edasi läheme mu vanaisa majast mööda, mis on ühtlasi minu sünnimaja,” kirjeldab Rene humoorikalt, mis meid, numbrimärkidega ekskursioonilisi raja alguses ees ootab.

Tegelikult on kõik sellest nimekirjast peale Rene lapsepõlvekodu varemetes.

Kui võistluse peasekretär Maarika Raja jooksu ettevalmistuse ajal esimest korda Viivikonda sattus, küsis ta Renelt täiesti siiralt, kas need majad on saanud sõja ajal pommitabamuse.

Ei ole, need majad pole sõda näinudki.

Küll aga on neid pärast elanike lahkumist kivi kivi haaval laiali tassitud. Selle käigus on ka kivivaringute alla jäädud ja surmagi saadud.

Kõik oli olemas

Viivikonnas, kus elas 1960. aastatel 4000 inimest, olid tööstuskaupade pood, kingapood, toidukaupade poest rääkimata, juuksur, söökla, saun. “Väga hea saun,” kiidab Ille. Olid lastesõim, lasteaed, kool, mis viimati leidis rakendust oma plaadiga Ameerikas edetabelisse jõudnud Kerli muusikavideos.

Ille sõnul oli Viivikonnas elada turvaline ning suur kaubavalik tõi siia inimesi ostlema ka Sillamäelt. “Siin oli olemas kõik, mis vaja. Ja joogivesi oli siin hea. Hiljem Sillamäel elades tundus sealne vesi selle kõrval täitsa vastik.”

Viivikonna ei koosne ainult mustavate aukudega kortermajadest, vaid ka väikestest eramutest kruntidel, kus käib vilgas elu: kes kaevab maad ja teeb peenraid, kes lõhub küttepuid.

“Kõik väikesed majad on saanud uue omaniku,” teab Ille rääkida. Nostalgiast on temagi mõelnud, et tegelikult oleks tore ühte sellist suvemajakest siin omada, aga kuna elupaigaks on juba ammu Tallinn, jõuad sa nii kaugelt käia.

Rõõm avastuse üle

Vahepeal kihutab meist mööda 10 km distantsil startinud Dmitri Aristov. Pärast teda on tükk tühja maad, enne kui järgmised võistlejad silmapiirile ilmuvad.

Viivikonna elamusjooksul on igal ühel omal rõõm, kel võidu üle, kel huvitava marsruudi üle, kel hea seltskonna üle, kel selle üle, et hea võistluskorraldus ei andnud võimalustki alevi vahel ära eksida.

Ja kel rõõm avastuse üle, et kui tondilossid kõrvale jätta, siis Viivikonnas elatakse täiesti tavalist, maalähedast elu ning käiakse läheduses seene- ja marjametsades.

“Haavapuravikke on siin palju. Kivipuravikke ka,” kostavad kohalikud.

“Kui keegi teeks need suured tühjad majad maatasa, siis saaksid inimesed väikesed majakesed asemele ehitada,” arutleb Ille, nähes vaimusilmas alevit sel moel taas elule ärkamas.

“Tulge suvel!”

Tondilosside lammutamine nõuab miljoneid, aga omavalitsusel pole neid miljoneid tagataskust võtta.

“Kui Kohtla-Järve Soome sõpruslinnas Outokumpus pandi kaevandus kinni, tehti selle asemele tööstuspargid ja kaevandusse muuseum. Seda kõike tegi riik, aga meil käib nii, et riik lükkab kõik omavalitsuse kaela, minge edasi, kuidas tahate,” kurdab Kohtla-Järve linnapea Jevgeni Solovjov, kes on palutud koos Viivikonnast pärit Eesti jooksumeistri Julia Bulinaga medaleid kaela riputama.

Solovjovi sõnul on linnavalitsus teinud pooltühjade korterelamute asukatele ettepaneku Järve või Ahtme linnaossa ümber kolida. “Aga üks nelja lapse ema ütles mulle, et siin on ta sündinud ja siin ta ka sureb. Et tema ei lähe kuhugi.”

“Mis seal Ahtmes targem on?” leiavad ka Tatjana ja Olga – Viivikonna naised, kes võistluspäeva algusest lõpuni kõrvalt jälginud ja selle, pöidlad taeva poole, heaks kiitnud.

“Tulge suvel Viivikonda, siis näete, kui ilus siin on.”