Mitme poliitilise tähtsündmuse keerises on Põhjarannikus teenimatult jäänud tähelepanuta üks omanäoline juubel. Nimelt täitus oktoobris 20 aastat 1996. aasta KOV valimistest, mille käigus tuli Kohtla-Järvel võimule KVL Lootus Valeri Korbi juhtimisel, kes kogus ainuisikuliselt Ahtmes 4302 häält. Sellele ligilähedast toetust pole ta enam hiljem ka kogu linnas nautinud, kuid just tema taktikepi all ollakse võimul siiani. Paljud ei jõua ära imestada, kuidas küll see on võimalik ja millel põhineb see ebatavaline fenomen. Võrdleme natuke Kohtla-Järve ja Jõhvi volikogu valimiste kontekstis.
Ehkki tavaliselt on Kohtla-Järvel osaletud valimisliiduga, tuldi 2013. aastal välja Keskerakonna nimekirjaga ja saavutati seljavõit − 18 kohta. Sotsidele jäid riismed − 3 kohta. Kui mõni saadik lähebki kolme aasta jooksul kaduma, siis sellise ülekaalu korral on see väike kaotus. Praegu moodustavad enamuse mitteametnikest kümmekond linna allasutuste ja ärimees Nikolai Ossipenko firma direktorit, pluss 5-6 samade asutuste asejuhti või peaspetsialisti, volikogu esimees ning mõned eraettevõtluses osalejad. Muidugi on oma panuse ühisesse häältesaaki andnud ka valimisnimekirjas kandideerinud linnavalitsuse ametnikud, linna juhtkond, teiste allasutuste töötajad, Ossipenko alluvad ja riigikogu liige, kellest paljud üldse elavad Jõhvis! Ülejäänute panus jäi marginaalseks. Lugejale on selge, et volikogu enamus, välja arvatud mõned volinikud, saab palka kas linnaeelarvest või on Ossipenko palgalehel, mis välistab soovi oma arvamust avaldada. Sundparteistamisest rääkimine Kohtla-Järvel on ilmselt kohatu, sest erakondlikul kuuluvusel ei ole siin olulist tähtsust. Samas ei ole nende hulgas kindlasti oma töökohast mittehoolijaid ja see tagabki Kohtla-Järvel võimu suhtelise stabiilsuse pikka aega, samal ajal pärssides arengut ja soodustades korruptsiooni.
Jõhvi volikogus on olukord hoopis teistsugune. Siin on juba kümmekond aastat koalitsiooni ja opositsiooni arvuline vahe olnud minimaalne. Miks mind valdab kurbus, vaadates veel hiljaaegu opositsioonipinkidel istunud, näiliselt üksmeelset, sihikindlat ja rahulolevat seltskonda, keda mina kahjuks usaldada ei saa? Sarnasus Kohtla-Järvega on hämmastav! Kas need volikogu liikmed, kes on kas tegeliku liidri (Nikolai Ossipenko), naaberlinna või valla palgalehel, lisaks mõned sõpruskonna liikmed, kes olematu keeleoskuse tõttu kahjuks niikuinii millestki volikogus toimuvast aru ei saa, on ikka vabad just põhimõttelistes küsimustes (näiteks haldusreform või eelarvega seotud hanked) Jõhvi valla huvide eest seisma ja hääletama? Kas nende puhul ei kehtigi rahvatarkus “Kelle peost sööd, selle laulu laulad”?
Tean oma kogemustest, mis teisitimõtlejat nende hulgas ootab. Mind vallandati Kohtla-Järve linnavalitsusest kiiresti, kui 2009. aasta valimistel keeldusin osalemast aktsioonis, mille eesmärk oli toonane Jõhvi vallavanem Tauno Võhmar ühes oma meeskonnaga diplomaatiliselt väljendudes võimult kõrvaldada. Kahtlejad ja lihtsameelsed võiksid mõttes ette kujutada, kuidas valla praegused juhid endise abivallavanema ja praeguse volikogu aseesimehe Eduard Rae juhtimisel, kes samal ajal on juhuslikult nii majanduskomisjoni esimees kui ka OÜ N&V tegevjuht, hakkavad äkki üheskoos ette valmistama Jõhvile soodsaid ja samal ajal valimisliidu Meie Kodu juhile mittesobivaid hankedokumente haljasalade ja tänavate remondiks ja hoolduseks! Samuti oli kõigil eestseisuse liikmetel hiljuti võimalik oma silmaga näha, kui kirglikult nõudis Ljudmila Jantšenko volikogu vastusest Kohtla-Järve ettepanekule ühineda fraasi “Kohtla-Järve nigel eelarveseis” eemaldamist, näidates sellega üles lojaalsust oma tööandjale.
Äkki oskab keegi Põhjaranniku lugejatest öelda, mida teeb 20 aastat naaberlinna peafinantsist olnud ja praegune linnapea juba 1999. aastast Jõhvi volikogus? Kelle huve ta seal küll esindab? Alates 2005. aasta valimistest on ta alati tundnud ennast mugavalt Ossipenko juhitavate valimisliitude nimekirjas. Kahjuks tema pikaajaline “stažeerimine” Jõhvis pole Kohtla-Järve arengule positiivselt mõjunud, ehkki tema huvi vallaeelarve vastu on olnud märgatav.
Minule tundub, et naaber istub ülekantud tähenduses külma rahuga meie köögis, ta teab täpselt meie sissetulekuid, mida me turult ostame ja palju soola supi sisse paneme, ning see ei ole normaalne. Oleks neil endal kõik töö juures korras, aga enne läheb − Oskar Lutsu parafraseerides − issanda päike looja (leheruum lõpeb), kui jõuab üles lugeda kõik Kohtla-Järve negatiivsed lisaeelarved, aastaeelarved, kus detsembri kulud makstakse järgmise aasta jaanuaris, osalise tööajaga töötamine, peaaegu maksimaalne laenukoormus, mis pärsib omaosalust projektides, jne. Seda kõike pole Jõhvis seni olnud.
Samas ei jäta naaberlinna juht rõhutamata, et ta on finantsvõimekust õppinud ühel kursusel Siim Kallasega. Ilmselt sealt pärinebki hea eesti keele oskus, valikuline mälu ja üllatavalt kõrge enesehinnang, mis võiks küll Kohtla-Järve ja Jõhvi haldussuutlikkust ja väljanägemist võrreldes palju tagasihoidlikum olla. Mõni nõrganärvilisem oleks ammu leidnud põhjuse tagasi astuda.
Aga eks aeg annab arutust, kas Jõhvi hakkab üha rohkem sarnanema Kohtla-Järvega või pääseb sellest õnnetusest.