See, et Ossipenko-Neglasoni võimuliit Jõhvis on ühe liikme kaotanud, ei pane koalitsiooni veel ilmselt surmahirmu tundma. Ent ebameeldiv külm dušš on see kindlasti. See näitab, et eelkõige Neglasoni valimisliidus puudub ühtsus, nagu see puudus ka eelmise valimistsükli ajal, kui nimekiri lõpuks tüli käigus katki läks.

Mõnes mõttes on see õppematerjal teoreetiliseks aruteluks, mis võiks saada sel juhul, kui Ossipenko nimekiri (sai kõige rohkem kohti − 7) võimult kõrvale jäetakse. Neglason võinuks koalitsiooni teha ka Keskerakonna ja Reformierakonnaga (Teet Enoki nimekirjaga Jõhvi on koostöö välistatud), ent see andnuks 11 häälega napi ühehäälse enamuse ja sellele ei julgetud minna.

Samas on Neglasoni nimekiri oma kuue korralikult täis teinud, heites ühte Ossipenkoga, kellele tosin aastat on vastandutud ja esinetud valgete jõududena. Ärimehe renomee ei ole kiita, eriti pärast seda, kui kohtulikult sai tõendatud, kuidas Kohtla-Järve linnaeelarvest aastaid sisuliselt tema firmade heaks maksumaksja raha varastati. Oleks vale arvata, et Jõhvi valija selliste skeemide ülekandumist oma koduvalda sooviks.

Seda on kurb tõdeda, kuid praeguse jõudude vahekorra juures on raske uskuda, et Jõhvil õnnestub taastada oma endisaegne arenguramm. See on väheusutav juba seetõttu, et ühe võimuliidu osapoole eesmärk on saada ligi valla majandamisele, teine aga peab kogu aeg jälgima, kuidas võimu juurde püsima jääda. Ja midagi head ei tõota seegi, kui võimujooned mingil hetkel ringi mängitakse. Ükskõik kuidas.