See arvamuslugu oli põhimõtteliselt valmis juba möödunud aasta lõpus, kuid selle avaldamise lükkas autor teadlikult edasi, et mitte olla hiljem süüdistatud kellegi valimiskampaania ebaõnnestumises. Nüüd, mil riigikogu valimiste tulemused on teada ja käivitunud läbirääkimised valitsuse moodustamiseks, on paras aeg meenutada, mis siis Jõhvis ehk kohalikul tasandil möödunud aastal tegelikult juhtus.
Opositsiooni ponnistused ehk katse 2014. aastal Jõhvis võim haarata võib ilmselt lugeda luhtunuks. Tuleb tunnistada, et selle nii-öelda püha eesmärgi nimel on nad aastaid järjekindlalt, ehkki eriliste tulemusteta pingutanud. Juba kolmas koosseis püüab valijatele, aga ka kõrvalt jälgijatele selgeks teha, justkui nemad saaksid Jõhvi juhtimisega palju paremini hakkama kui senised ja praegused võimuteostajad.
2013. aasta kohalikeks valimisteks valmistus opositsioon aga eriti põhjalikult, üllatades valimisliidu Jõhvi Heaks enamikku rünnakuga täiesti ootamatust suunast. Enne kui jõudis kohale, mida tähendab tegelikkuses “üksmeeles ja sõpruses” Jõhvi valitsemine koos 10 aastat sulle kaikaid kodarasse loopinud opositsiooniga, võeti volikogus tollase vallavanema Tauno Võhmari ettepanekul vastu rida valesid otsuseid ja määramisi. Tuleb tunnistada, et kuidagi märkamatult olid Tauno Võhmar, Eduard Rae ja Kairi Soomer – see tähendab enamus Jõhvi vallavalitsuse tollastest liikmetest (välja arvatud Vello Juhkov) – hüljanud need põhimõtted, mis siiani kindlustasid Jõhvile stabiilse arengu ja koha Eesti omavalitsuste esikahekümnes ning ootamatult asunud koostööle endise vastasleeriga. Pikalt planeeritud ühise strateegia eesmärk oli neil esmalt Tauno Võhmari ajutine volikogu palgaliseks esimeheks upitamine, asendades ta samal ajal Eduard Raega, ning hilisem eksvallavanema “edutamine” riigikokku.
Vähegi mõtlev inimene saab aru, millisele poliitilisele jõule Jõhvis asjade selline käik nii lühemas kui pikemas perspektiivis kasulik oleks. Päädis see ettevõtmine salasobingu osaliste kollektiivse lahkumisega ametist. Ikka selleks, et saavutada volikogus kas või ajutine ülekaal ja kutsuda vallas esile valitsemiskriis, mille käigus vallavanemat ei leita ja uus vallavalitsus jääb komplekteerimata. Vähe sellest, et neil õnnestus valla normaalne töörütm peaaegu aastaks blokeerida, nad kaaperdasid enda fraktsioonile ka valimisliidu Jõhvi Heaks seni laitmatult toiminud nime, hävitades samal ajal maine.
Muidugi ei kavatsenud keegi selle kaose kõrgepalgalistest tekitajatest lahkuda uutele jahimaadele, sest samal ajal otsiti meie ridadest innukalt nii-öelda nõrgimat lüli, keda õnnestuks üle meelitada või vähemalt desinformatsiooniga segadusse ajada. Lahtiseletatult tähendab see, et koalitsiooni kõiki liikmeid töödeldi intensiivselt, kusjuures pakuti nii tööd, soodustusi, hüvitisi kui erisuguseid ametikohti. Abi otsiti isegi riigikogust. Kõige eelneva taustal oli suisa omaette saavutus ehk silmakirjalikkuse tipp just meie pidev süüdistamine erisugustes meediakanalites kustumatus võimuihas. Praeguseks on maskid muidugi langenud ja “omakandimees” Võhmar koos oma allesjäänud kahe jüngriga on võtnud ilmselt aastateks kindlalt sisse koha opositsioonileeris, kus oma tegemisi alati usinasti koordineeritakse opositsiooni tõelise liidri Nikolai Ossipenkoga (Põhjaranniku lugeja ju mäletab, kuidas seda fakti pikka aega eitati).
Siin peitubki põhjus, miks kaks kolleegi lahkusid eksvallavanema viieliikmelisest fraktsioonist. Selle pärast omakorda lõppes fiaskoga septembrikuine ebaseaduslik volikogu istung, mida juhatas Tiit Lillemets (mille eest teda hiljem ka umbusaldati). Midagi sisulist seal ei toimunud (võeti vastu kaks ebaolulist õigusakti), aga tegelikult planeeriti valla juhtkonna väljavahetamist. Oktoobrikuu istungiga aga purunesid opositsiooni unelmad võimust Jõhvis lõplikult. Koalitsioon ei osutunud lolliks ja saamatuks. Ta pidas vastu, tegi vajalikud ümberkorraldused nii volikogus kui vallavalitsuses ja väljus kriisist tugevamana kui sinna sisenes. Muidugi ei saa siinkohal välistada võimalust, et vallavalitsuses jätkavad töötamist üksikud “omakandimehe” paika pandud nooremad kaastöölised, kes ootavad sobivat võimalust probleemide tekitamiseks.
Muidugi tekitas tegelikes võimulepürgijates ja võimuga manipuleerijates trotsi sunnitud maandumine kellele uudsel, kellele kodusel volikogu opositsioonipingil. Lõppude lõpuks polegi tähtis, kas seejärel lahkuti vabatahtlikult volikogu komisjonidest ja eestseisusest protesti märgiks, kibestumisest või solidaarsusest nendega, kes samuti vabatahtlikult lahkusid töölt vallavalitsuses, eelistades koostööd uute sõpradega opositsioonileerist. Eks aeg annab arutust ja kunagi (võib-olla isegi kiiremini kui arvata oskame) saame ka vastused küsimustele, kes keda ära kasutada lootis, kes kelle konksu alla neelas või kellega lõppkokkuvõttes lihtsalt manipuleeriti. Samas pole sugugi kindel, kas see teadmine koalitsioonile midagi üldse juurde annab ja milliseks kujunevad Jõhvi valla tulevikuperspektiivid 2017. aasta kohalike valimiste kontekstis. Ent omandatud kogemus ja oskus vastasleeri salasepitsusi läbi näha on kindlasti väärtus omaette ka tulevikus. Endisel kursil jätkates jääb üle ainult veelgi rohkem pingutada.