Laupäeval tegi osa Moller Auto Viru tiimi liikmeid ühise rattatrenni Pannjärvel. ERAKOGU 

Jõhvis paikneva Moller Auto Viru 12 töötajal on praegu käsil kamba peale täispika triatloni distantsi läbimine, kusjuures nad ei tee seda mitte ühel korral, vaid 20 päeva järjest. 

Tegu on omalaadse toetusavaldusega Eesti ultratriatleedile Rait Ratasepale, kes alustas 23. septembril Kanaari saarel Fuerteventural 20 täispika triatloni läbimist. See tähendab, et ta ujub iga päev 3,6 km, sõidab seejärel 180 km jalgrattaga ja jookseb otsa 42,2 km. Ja nõnda 20 päeva järjest. Ehk vähem kui kolme nädalaga koguneb ujudes 76, rattaga sõites 3600 ja joostes 844 kilomeetrit.

Sama pikad distantsid on otsustanud 20 päevaga läbida ka Jõhvis asuva Moller Auto Viru töötajate võistkond. Tõsi, need kilomeetrid, mida Ratasepp jätab üksi selja taha, on nad jaganud 12 peale ära.

Nalja võeti tõsiselt

Üks ettevõtmise eestvedajaid, usin harrastussportlane Ardo Virkebau ütles, et kolleegid tulid sellise väljakutsega üllatavalt hästi kaasa. “Ütlesin alguses pooleldi läbi nalja, et prooviks ka koos selle ära teha. Aga kõik võtsid seda tõsiselt. Tegime enne 23. septembrit mõned proovid, et koduseid ka harjutada, milleks nad oleksid 20 päeva jooksul valmis,” rääkis ta ja lisas, et on üllatunud, kuidas päris mitmed kolleegid, kes pole varem väga regulaarsed trennitegijad olnud, on sellest ettevõtmisest haaratud. “Meil on varjatud talente!”

Ideaalis oleks Virkebau sõnul hea kamba peale nagu Ratasepp iga päev üks klassikaline triatlon läbi teha, aga see pole paraku võimalik. “Me läheneme sellele väljakutsele natuke teistmoodi: summa ei sõltu liidetavate järjekorrast.  Meie eesmärk on saada 20 päeva jooksul Ratasepaga võrdselt kilomeetreid, kuid need ei jaotu kõigi päevade peale võrdselt,” sõnas ta.

Autoesinduses meistrina töötav Virkebau sõnas, et kõige keerukam on olnud graafikus püsida rattasõiduga. “Õhtud on meil paraku pimedad ja pärast tööd väga palju ei jõua sõita, selle võrra püüame argipäeval kaotatu teha tasa nädalavahetustel. Praegu olemegi rattasõidus mõnisada kilomeetrit võlgu jäänud, muude aladega läheb plaanipäraselt,” ütles ta teisipäeval.

Moller Auto Viru Challenge’i tiimi kuuluvad

Ilmar Aun, Lauri Kruup, Viktoria Viira, Priit Kaasik, Maksim Zahharov, Kristo Sumnikov, Ivan Aljohhov, Jan Aas, Rauno Voldek, Uljas Roger, Karl-Kristjan Smitt ja Ardo Virkebau.

Lähemalt saab tiimi liikmete ja kogu ettevõtmise kohta lugeda siit.

Virkebau sõnul püsib see ettevõtmine usaldusel ja osalejad ise täidavad tabelit, mis alal ja kui palju kilomeetreid nad iga päev on läbinud. “Koormus on meil väga hästi ära jaotatud. Meil on mõned, kes ei uju üldse, kuid nad teevad rohkem jalgratast ja jooksu. Osa jällegi ei jookse, seetõttu on jooksukilomeetrid meil suuremas osas nelja-viie vahel ära jaotatud,” sõnas ta.

Et Virkebaul on koos ühe teise kolleegiga kavas laupäeval osaleda Tartu linnamaratonil, siis peab ta enne seda võtma paar kergema koormusega päeva, kuid samas teevad nad laupäeval maratoni joostes kaotatud kilomeetrid suures osas tasa.  Mõned tiimi liikmed hakkasid tööl käima jalgrattaga, kõige kaugemalt tullakse Jõhvi rattaga Iisakust. Kui argipäeviti kogub igaüks kilomeetreid eraldi ja sel ajal, mis talle kõige paremini sobib, siis nädalavahetustel on tehtud ka mõned ühised trennid.

Küünarnukitunne tugevneb

“Kogu selle väljakutse peamine mõte on kasvatada ettevõttesisest kambavaimu veelgi suuremaks. See aitab nii tööl kui ka pereelus seada ühiseid eesmärke ja leida parimaid lahendusi,” leidis Virkebau.

Sama meelt on ka esinduse juhataja Ilmar Aun, kelle sõnul ei tähenda kõva trennitegemine sugugi seda, et tööl kõik väsinute ja unistena ringi liiguksid. “Pigem vastupidi. Sportimine mõjub väga positiivselt inimeste vaimule: see on palju värskem ja teravam ning küünarnukitunne on ka tugevam,” tõdes ta. “Tunnen ise, et kui selline konkreetne siht on silme ees, siis on trenni teha lihtsam. Võhma oleks ka justkui juurde tulnud. Vean näiteks tavalised jooksuringid pisut pikemaks.”

Aun tunneb vaid piinlikkust, et tal endal esimesed viis päeva haiguse tõttu aia taha läksid. “Minu osa jäi panustamata, teised tegid nii palju, kui jõudsid, sellevõrra rohkem,” rääkis ta, nimetades end tavaliseks pühapäevasportlaseks, kes heal juhul paar korda nädalas käib ujumas või jooksmas.

Sellist režiimi, kus trenni tehakse iga päev, on Auna sõnul tegelikult päris keeruline hoida. “Tuleb ennast distsiplineerida, et spordi tegemiseks aega leida. Mõned meist  ärkavad juba kell viis ja teevad enne tööd 30 km rattasõitu. Mulle istub trenni tegemiseks õhtune aeg. Vahel olen jäänud ka liiga hilja peale. Ujulas on mul vaja kilomeetrid täis ujuda, aga töötajad vaatavad kella, et peaks juba tuled kustutama ja koju minema,” rääkis ta oma kogemusest.

Kolmapäeval, kui Rait Ratasepp oli jõudnud Fuerteventural distantsiga poole peale ehk läbinud kümme triatloni, võttis ta päeva finišisse jõudes välja sõrmuse ja kosis oma elukaaslase Virge.

Rait Ratasepa igapäevast teekonda suure sihi poole saab jälgida siit