Tegu oleks justkui maadeuurijatega, kes on jõudnud lõpuks Kamtšatkani ja oma avastusretkest selfisid jagavad. Eks see ole mõnevõrra kummaline, et ka 27 aastat pärast Eesti taasiseseisvumist elab siin väga palju inimesi, kel pole kunagi olnud asja Eesti suuruselt kolmandasse linna Narva või suuruselt viiendasse linna Kohtla-Järvele. Samamoodi pole paljud nimetatud linnade elanikud kunagi oma jalga tõstnud ei Haapsalusse, Viljandisse ega Paidesse.

Kuid seda seletab, et puudunud on lihtsalt niidid, mis seoksid nende kohtadega. Eri paikades käiakse külas enamasti ikka sugulaste ja tuttavate juures. Kui Narvas neid pole, siis pole justkui ka põhjust sinna minna ja narvalaste poolt vaadates on samamoodi ülejäänud Eesti paikadega. Pealinna veel, seal käivad palju tööl, õppimas, hüpermarketites, loomaaias, sadamas või lennujaamas. Aga mida mujal peale hakata? Erinevast keele-, kultuuri- ja inforuumist tulenevalt ei ole olnud palju ka neid suveetendusi ega -festivale, mis ühtemoodi kõnetaksid.

Inimesed, kes on oma silmaga Narvat näinud ja saanud sealt positiivse emotsiooni ja elamuse, tahavad sinna uuesti minna. Paljude stereotüüpsed mustvalged hoiakud muutuvad kirevamaks, mida kogu Ida-Virumaa mitmekesine ja kontrastiderohke eluolu tegelikult ju ongi.

Selle poolest on tänavune suvi Ida-Virumaa jaoks murranguline − siin toimuvate suursündmuste rohkus on erakordne. Alles sai Kohtla-Nõmmel asuvas kaevandusmuuseumis läbi alternatiivkultuurifestival “Mägede hääl”. Juuli teises pooles tuleb Narvas esimest korda Oleg Pissarenko korraldatav muusikafestival “Baltic Sun”. Augustis võtab üle kümne tuhande inimese Narva sõidu ette Kreenholmis mängitava Uue Teatri etenduse “Kremli ööbikud” tõttu. Septembri alguses tulevad Narva ooperipäevad. Septembri teises pooles püüab Helen Sildna Euroopa kultuuripealinnaks pürgivas Narvas käima tõmmata muusika- ja linnakultuurifestivali “Station Narva”. Samal ajal saab Narvast sügispealinn. Vahepeal üritab oma kohalolekuga ja toimetamistega Ida-Virumaale uut hoogu anda ka president Kersti Kaljulaid. Aasta lõpus valmib Narvas Vaba Lava maja, mis saab eeldatavasti heaks loomepesaks erinevatele teatritruppidele.

Kõik need ettevõtmised peaksid punuma tugevamaid paelu Ida-Virumaa ja ülejäänud Eesti vahele. Inimesed, kes on oma silmaga Narvat näinud ja saanud sealt positiivse emotsiooni ja elamuse, tahavad sinna uuesti minna. Paljude stereotüüpsed mustvalged hoiakud muutuvad kirevamaks, mida kogu Ida-Virumaa mitmekesine ja kontrastiderohke eluolu tegelikult ju ongi. Tervisesportlaste seas näiteks ongi seda juba teinud kaheksa aastat järjest Mati Lillialliku ja tema meeskonna korraldatud Narva energiajooks.

Selle suursündmuse suur pluss seisneb muu hulgas selles, et kaasata on õnnestunud ühtaegu nii spordihuvilisi mujalt kui ka kohalikke inimesi − olgu nad ise jooksmas ja kõndimas, vabatahtlikena abiks või lihtsalt raja ääres ergutamas. Narva energiajooksul on tekkinud tugev ühiselt positiivne kuvand nii eesti kui vene inimeste seas.

Kuidas õnnestub sama teha Ida-Virus eelseisvate suurte kultuurisündmuste puhul? Muidugi on iseenesest hea seegi, et mujalt Eestist pärit inimestel on tänu sellele rohkem põhjust Ida-Virumaale tulla. Aga samas ei tohiks unustada näha vaeva selle nimel, et need festivalid tõmbaks kaasa võimalikult palju kohalikke inimesi. Et see pole vaid külaliste pidu neile endile − vahelduse mõttes lihtsalt uues põnevas paigas.

Ida-Virumaa ja iseäranis Narva saavad praegu ülejäänud Eestis erakordselt palju tähelepanu. Samas tasuks ka kohalikel omavalitsusjuhtidel omavaheliste tuliste võimujagelemiste kõrvalt pead murda, kuidas seda soodsat aega kohaliku eluolu arengu huvides maksimaalselt ära kasutada.