Keskerakonna, sotside ja IRLi võimuliit võiks Ida-Virumaa seisukohast olla parim poliitiline kombinatsioon, mis aitaks selle piirkonna arengu uue hooga käima tõmmata. Paraku on selle unistuste valitsuse start osutunud selliseks, mis lootuste täitmise asemel võib piirkonnale hoopis karuteene osutada.
Aastaid peeti üheks Ida-Viru arengupiduriks kohaliku võimu ja riigivõimu vastandumist. Kuna siinsetes linnades on võimul Keskerakond, mis riigis oli opositsioonis, siis kohalikud juhid teenisid poliitilist kapitali pideva kurtmisega, et Toompeal neist põhiliselt vene keelt kõnelevate elanikega linnadest ei hoolita ja seepärast ongi elu kehv. Keskvõim omakorda püüdis mõista anda, et Kohtla-Järve ja Narva linnajuhid on ise saamatud ja ebausaldusväärsed ning nendega on keeruline mingit koostööd teha.
Sel ajal kui mõlemad keerutasid kangekaelselt oma plaate ja ainsaks ühislauluks oli sisuvaene lugu “Ida-Viru suurest potentsiaalist”, on piirkonna tööpuuduse tase endiselt riigi suurim. Ega teistegi oluliste näitajate poolest, nagu elanike väljaränne, keskmine palk või kinnisvara hinnad, mingit märkimisväärset olukorra paranemist pole sündinud. Kohaliku võimu ja riigivõimu pikaajalise külma sõja puhul olnuks seda ka liiga lihtsameelne loota.
Sotsid ja IRL on vähemasti sõnades püüdnud Ida-Viru suhtes näidata üles suuremat huvi kui eelmine peaministri partei Reformierakond. IRLi eelmine esimees Urmas Reinsalu on järjekindlalt üritanud tuua riigiasutusi Ida-Virumaale. Sotside esimehe Jevgeni Ossinovski valijad kahtedel viimastel riigikogu valimistel on olnud Ida-Viru elanikud.
Huvi selle Eesti suurema maakonna teemadega tegelemiseks peaks praegusel valitsusel olema rohkem kui kunagi varem. Kolm praegust võimuparteid noppisid 2015. aasta parlamendi valimistel 81,5 protsenti kõigist Ida-Virumaa häältest. Iga viies praeguse valitsuse liige on pärit sellest maakonnast.
Ida-Viru küsimused on varasemast selgemalt kirjutatud ka koalitsioonileppesse. Sisekaitseakadeemia ületoomisest ei räägita enam mitte “kaaluvas”, vaid kindlas kõneviisis. Kokku lubatakse panna spetsiaalne Ida-Viru programm. Mida see sisaldama hakkab, on praegu veel ebaselge. Ent Ossinovski on Põhjarannikule kinnitanud, et vähemalt 50 miljoni euro ulatuses riiklike lisainvesteeringute jaoks tuleb olla valmis.
Kas, mis kujul ja millal need kavatsused teoks saavad ja kui palju need reaalselt Ida-Viru käekäiku parandavad, on praegu küsimärk. Lootusi üles kütvaid kavatsusi on olnud varemgi, ent pahatihti on need taandunud kroonlühtri asemel küünlajalaks, nagu Juhan Liivi jutustuses “Peipsi peal”.
Kõige piinlikum oleks, kui head eeldused Ida-Virumaa huvides midagi suuremat riigi tasandil korda saata nurjuksid totratel põhjustel veel enne, kui jõutakse käisedki üles käärida. Martin Repinskiga või Mihhail Stalnuhhiniga seotud skandaalid heidavad paramatult negatiivset varju ka Ida-Virumaale tervikuna.
Liiga paljudel Ida-Virumaa poliitikutel on õnnestunud oma maine Eesti üldsuse silmis viimastel aastatel madalaks triikida. Üks sõidab, saunalina ümber, purjuspäi teelt välja, teine pälvib tähelepanu oma teadustöö plagiaadikahtlusega, kolmas liisib riigi raha eest autosid oma pereliikmetele ega taha ammuse solvumise pärast ka riigikogu rahanduskomisjoni esimeheks tõustes rahvusringhäälinguga suhelda. Ja kõige krooniks veel Martin Repinski üha kummalisemaid pöördeid üles võttev kitsefarmi skandaal.
Kui selle kõige kõrvale oleks nende poliitikute puhul tasakaalustamiseks panna ka suuremaid saavutusi, millest Ida-Virumaa ja Eesti ühiskond tervikuna oleksid midagi märkimisväärset võitnud, siis võiks sellised tähelepanu toovad skandaalid ehk mõningatel puhkudel isegi kasuks tulla. Aga neid silmapaistvaid võite ei ole.
Paratamatult on ühe piirkonna poliitikud ka oma kandi mainekujundajad. Kui nemad läbi kukuvad, siis tekitab see eelarvamusi kogu piirkonna suhtes. Mis olemuslikult polegi ju ebaõiglane, sest nende valijad tunnustavad neid sellistena.
Ida-Viru Keskerakonna poliitikutel on tähtis mõista oma rolli muutust. Aastaid riigis opositsioonis olles selgeks õpitud paladega enam punkte ei teeni, vaja on uusi lugusid ja tegusid. Võimuliitu kuulujate suhtes on nii avalikkuse ootused kui nõudmised kõrgemad ja ajakirjanduse odad teravamad. Endise stiiliga jätkates ja kogunenud vimma kaasa võttes on soovitud tulemusteni väga raske jõuda. Et võita Eesti üldsuse toetust seisukohale, et riigil tuleb Ida-Virumaale rohkem panustada.
Kahju oleks, kui Ida-Virumaa jaoks unistuste valitsus läheks ajalukku kasutamata jäänud võimaluste valitsusena.