Neli aastat tagasi oli pärast riigikogu valimisi põhjust rääkida, et Ida-Virumaa esindus tuli varasemast parem selles mõttes, et igas neljas parlamenti pääsenud erakonnas oli vähemalt üks esindaja ka siit maakonnast.

Esmaspäeval esimest korda kogunevas uues koosseisus seis sama hea pole. Esiteks on Ida-Virus valijate häältega riigikogusse jõudnud saadikuid senise kaheksa asemel kuus. Teiseks on nad vaid kolmes fraktsioonis kuuest. Neist neli seejuures Keskerakonnas, keda lähiajal otsustajate ringi ilmselt ei kaasata.

Staažikad keskerakondlasest parlamendi liikmed Mihhail Stalnuhhin ja Valeri Korb käivad küll sageli kõnepuldis ning teevad arupärimisi. Kuid kõik see mõjutab võimuliidu otsuseid imevähe. Palju oleks tahta, et Keskerakonna verivärsked saadikud Martin Repinski ja Dmitri Dmitrijev opositsioonis olles mingil nutikamal moel Ida-Viru huvisid kaitsta oskaksid. Kuid lootma peab.

Kui Reformierakonna, sotside ja IRLi kolmikliit peaks sündima, siis Ida-Viru saadikuid on selles 59-liikmelises koalitsioonis kõigest kaks: Deniss Boroditš Reformierakonnas ja Jevgeni Ossinovski sotsiaaldemokraatide seas.

Nende poliitikute mõjukus oma erakonnas erineb tugevasti. Boroditš ei mängi suhteliselt värske liitujana Reformierakonnas ei esimest ega teist viiulit. Ossinovski seevastu kuulub oma erakonna kitsamasse otsustajate ringi ning osaleb erinevalt Boroditšist aktiivselt ka koalitsiooni läbirääkimistel.

Ida-Viru seisukohast oleks kindlasti positiivne, kui nii-öelda oma mees saaks taas ka ministriportfelli ja oleks valitsuse laua taga sündivate otsuste juures. Kuid siis ei tasu oodata, et ta keskenduks siinsetele teemadele − ta peab vastutama oma valdkonna eest kogu riigis. Tema minekul valitsusse jääks riigikogus Ida-Viru hääl veelgi nõrgemaks. Seetõttu oleks maakonna jaoks isegi parem, kui Ossinovski jääks Ida-Viru esimeseks eestkõnelejaks parlamendis.