Ühelt poolt ei tohiks selles, et eile avaldatud tarbijahinnaindeksi määr on kerkinud aastaga 3,6 protsenti, olla midagi ootamatut. Hinnad kipuvad ikka tõusma ja see olukord, kus inflatsioon päris pikka aega nullilähedane on olnud, ei saa lõputult kesta. Teiseks on toiduainete hindade tõus kui sõõm hädavajalikku hapnikku paljudele põllumajandustootjatele, kes on madalate hindade ajal virelnud krahhi äärel.

Samas annab toiduainete järsk kallinemine kõige tugevamalt tunda just madalamate sissetulekutega leibkondades, kus toidu osakaal kulutustest moodustab lõviosa. Halb asi on ka see, et nii inflatsioonil kui ka riigipoolsetel maksutõusudel kipub olema lumepalliefekt. See kipub andma ajendit omakorda uuteks ja suuremateks hinnatõusudeks, kui puhtmatemaatiliselt põhjendatud oleks. Emotsionaalne valmisolek on sellega justkui loodud ja nii lähebki lahti hinnakergitamise ralli.

Praegusele võimuliidule meeldib igal võimalusel meelde tuletada, kui palju on nad suurendanud erisuguseid toetusi ja tõstavad uuest aastast paljudele palgasaajatele tulumaksuvaba miinimumi. Selle kõrval oleks aga aus rääkida ka sellest, kuidas paralleelselt on tõusmas üldine elukallidus.