Vähemalt üks herilane iga küpse maasika kohta on viimasel ajal päris tavaline vaatepilt. 

Aiapidajad on sel suvel hädas aplate herilastega, kes rikuvad nii maasika- kui vaarikasaagi ja on nüüd ka murelite kallale asunud.

Facebooki aiainimeste gruppides kütavad viimastel päevadel kirgi herilased.

“Pole enne sellist olukorda olnud, et herilased on vallutanud maasikapeenra ja narrivad kõik maasikad ära − augud sisse söödud. Korjama ka ei saa minna.”

“Mu maasikapeenra on vallutanud herilased. Siiani ei ole kunagi midagi sellist olnud.”

“Selle paari vihmase päevaga on herilased maasikavaod hõivanud ja kurjad kui kuradid. Ei tea, mis kell nad magama kobivad, siis saaks edasi korjata.”

“Ootasin päikese loojumise ära, lootes, et äkki siis õnnestub korjata. Ei õnnestunud. Huvitav, kas nad öösel ka tegutsevad või ööbivadki maasikates?”

“Meil nad sõid maasikad ära, nüüd võtsid vaarikad ette!”

“Panime murelile võrgu peale, et linnud ligi ei pääseks, kuid kahjuks on nüüd hoopis herilased sinna maiustama läinud ja ma ei saa võrku eemaldada, kuna neid on seal nii palju ja kardan nõelata saada.”

“Mina pistsin oma arust terve maasika suhu ja see põrsas oli maasika sisse pugenud. Tulemuseks paistes suulagi.”

“Ära söödud murelid, maasikad ja vaarikad.”

“Meil ka. Õudsed tüübid!”

On tüübid jah. Marjadele kaitseks pandud linnuvõrk neid ju ei takista ja kui aiaomanik üritab oma kasvatatud saagist midagigi kätte saada  − sedapalju kui herilased on suvatsenud talle jätta −, võib halvemal juhul mõnegi sutsaka kaasa saada.

Käärimislõhn peibutab

“Oma kogemuste põhjal saan öelda, et sel suvel herilasi väga massiliselt ei ole ja neil ei peaks olema põhjust marjade vastu erilist huvi tunda,” ütles Tartu ülikooli entomoloogia ehk putukateaduse osakonna spetsialist Villu Soon.

Tema sõnul tõuseb herilaste teema igal aastal suve teisel poolel päevakorda.

“See sõltub herilaste elutsüklist,” selgitas ta. “Igal aastal hakkavad nad nullist uut pesa ehitama; alguses on pesas ainult üks emaherilane, kes muneb ja koorunud vastseid valgulise kraamiga − putukatega − toidab. Ajapikku kasvab nii pesa kui pere; suve teisel poolel uusi vastseid enam ei ole, aga on palju valmikuid, kes vajavad suhkruid − see on nende kütus.”

Siis hakkavadki inimesed herilaste rohkusest rääkima.

“Suhkur ise ju ei lõhna, küll aga meelitab herilasi kohale käärimise lõhn,” viitas Villu Soon näiteks moosikeetmisele ja üleküpsenud marjadele.

Selles võibki herilaste tänavuse marjalembuse põhjus olla.

Maasikad valmisid tavatult vara, siis aga tulid pidevad vihmad, mis valminud marju rikkusid ja neid õigel ajal korjata ei lasknud. Marjad küpsesid üle, läksid hallitama ja mädanema − ja käärimise lõhna oli küllaga. Vaarikatega kipub sama häda olema.

“Võib tõesti nii olla,” oli Soon päri. “Kui mari on noor ja tugev ja terve, siis pole see herilastele atraktiivne. Kui aga marjal mingi viga küljes on, saab sellest varsti peibutis.”

Püünised appi

Aiainimesed oskavad ka lahendusi pakkuda.

“Vihmaga neid pole ja kui vihma ei saja, siis on abiks veevoolik: bikiinid selga ja veepihusti suunata puu peale ning saabki murelid kätte.”

“Meie korjame maasikaid paksemate talvekinnastega ja kõrged kummikud jalas. Nii on suhteliselt turvaline.”

“Anna veidi eemal neile paremat − plastpudelitel kael maha, pudeli suu alumise poole sisse tagasi. Põhja midagi käärima minevat ja magusat. Võtavad järjekorda, et lõksu pugeda.”

“Herilased armastavad õlut. Äkki aitab, kui panna peenrasse mitu plekist õllepurki, kus on veidi õlut sees? Lendavad sisse õlut mekkima, aga välja nad sealt enam ei saa.” − “Valguse peale lendavad august välja − neil pesad ju ka sellised. Pane õlu sellesse pudelist tehtud püünisesse.” − “Ei lenda, purju jäävad. Olen järele proovinud.”