Et Eestis Energias töötavaid kaevureid ja energeetikuid ootab ees palgatõus, on praegusel ebakindlal ajal kahtlemata väga hea uudis. Olgugi et palk kerkib vaid mõne protsendi võrra, on see ikkagi edasiminek. Eriti selle taustal, kui raskustesse sattunud Viru Keemia Grupp on olnud sunnitud oma töötajate palku viiendiku võrra kärpima.

Kahtlemata väärib selle palgatõusu eest plusspunkte tugev ametiühing, kes on olnud ühtlasi nii järjekindel kui ka mõistlikult paindlik. Põlevkivitööstuse praeguses olukorras oma esialgsetest palgatõususoovidest kramplikult kinni hoidmine poleks ilmselt sellistki tulemust toonud.

Et Eesti Energias on Ida-Virumaal palgal ligikaudu 5000 inimest ja enamiku nende sissetulekud on ka Eesti keskmisest suuremad, siis tähendab ka pisike palgatõus arvestatava rahahulga lisandumist maksudena nii kohalikesse eelarvetesse kui ka kohalikule turule. Nii siinsel kaubandusel kui teenindusel on pärast Venemaa turistide arvu järsku vähenemist praegu üpris keerukad ajad. Ka tasapisi kasvav tööpuudus ja jätkuv elanike väljaränne maakonnast ei toeta Ida-Viru turu kosumist.

Ent positiivse poole kõrval tuleks edaspidi jälgida ka seda, mille arvelt see palgatõus tuleb. Kas riigile kuuluv ettevõte suurendab palgafondi või tõstetakse palku niinimetatud sisemiste reservide arvelt, mis otse öelduna tähendab osa töökohtade koomale tõmbamist? Vaidluse koht on ka see, kuipalju peaks riik Eesti Energiast dividende välja võtma. Kus asub kaalupunkt näiteks töötajate palgataseme ja kasumi suuruse vahel?