Vaadelgu linnainimesed ikka linde ja käigu ka konnatalgutel, see annab neile uue nägemise: nad hakkavad loodust nägema, ütleb tänavu 9. jaanuaril 80aastaseks saanud Virumaa vaimuvara vardja Mall Hiiemäe. “Ega ma ise täpselt teagi, mis vardja ma siis nüüd olen,” kostab Alutaguse metsade vahel üles kasvanud folklorist Mall Hiiemäe rõõmsal häälel, kui Põhjarannik teda esimese Virumaa vaimuvara vardja tiitli puhul õnnitleb.
Viru instituut tunnustas folkloristi ja Eesti kirjandusmuuseumi vanemteaduri Mall Hiiemäe tööd Virumaa vaimuvara vardja austava nimetusega, millega käis kaasas paekivist kui eesti rahvuskivist kujundatud meene.
Hiiemäe on esimene, kes selle tiitli pälvis.
Autasustamine toimus möödunud reedel Viru-Jaagupi kihelkondlikul pärimuspäeval.
“See on väga suur ja raske autasu,” tõdeb Hiiemäe. “Tõin ta ilusti Tartusse ja seal ta mul nüüd on.”
Kõbus ja tegus
Tänavu 9. jaanuaril 80aastaseks saanud Eesti parim rahvaluulekogude ja -materjalide tundja Hiiemäe töötab jätkuvalt Tartus asuvas Eesti kirjandusmuuseumis. “0,2 töökohaga,” täpsustab ta. “Saan kodus töötada ja käin üks kord nädalas kirjandusmuuseumis − sõidan bussiga oma metsas asuvast maakodust linna. Oleks see bussiliiklus ainult natuke parem. Graafik jääb muudkui hõredamaks, sest maal jääb inimesi vähemaks.”
Tunamullu ilmusid tal kaante vahel Virumaa vanad vaimujutud, mullu nägi ilmavalgust “Väike linnuraamat rahvapärimusest”, veel varem “Virumaa vanad lastemängud” ning praegu on koostamisel Virumaa rahvakultuuri käsitlev kogumik.
“Eks see minu kõrge iga ole, mis selle auhinna mulle tänavu tõi,” muheleb Hiiemäe. “Kõrge iga, kuhu ma olen jõudnud, ja et ma olen ikka veel töine. Seda nad jah imestavad.”
Kuna sõna “vardja” on käibelt kadumas, tuleb selle tähendust tänapäeval sõnaraamatust järele vaadata. “See on jah vanapärane nimetus, ega seda palju enam kasutata,” tõdeb Hiiemäe. “Ega ma ise täpselt teagi, mis vardja ma siis olen. Vaja sõnastikust järele vaadata, aga need mul kõik linnas. Eks ta ikka hoidjat tähenda.”
Hiiemäe kodukandi Iisaku kihelkonnamuuseumile pani aluse Daniel Vardja, kes korraldas oma abikaasa ja paari abilisega 1970. aastatel ümbruskonna taludesse kogumisretki. “Ma olen ikka mõelnud, kuidas talle see nimi sobib, sest tänu tema kogumisretkedele saigi see muuseum nii huvitav. See oli ka viimane aeg vanu asju ja nendega seotud lugusid koguda.”
Linnunimetuste komisjonis
Hiiemäe on talle antud tiitli üle väga tänulik. “Aga mul on ikka natuke piinlik ka, sest ma ei talu kiidukõnesid. Tartu kirjandusmuuseumis jaanuaris peetud rahvaluule seltsi koosolekul kuulsin ma neid oma sünnipäeva puhul nii palju, et palusin neil hoogu vähemaks võtta, sest minu taluvuse piir oli juba ületatud,” kostab ta lõbusalt.
Kas folklorist ja kirjandusmuuseumi vanemteadur Mall Hiiemäe on vanas eas linnuteadlaseks ümber kvalifitseerunud, et vaimujuttude kõrval ka lindudest raamatu kokku pannud?
Kuigi linnuvaatlused pole talle võõras teema, on folklorist ka selle raamatu kirjutamisel oma liistude juurde jäänud.
“Mall Hiiemäe on lapsest peale olnud amatöörornitoloog, nagu professor Kumari neid harrastajaid nimetas,” räägib Hiiemäe enda kohta. “Kui esimene lindude välimääraja ilmus, vedasin mina näpuga järge, sest see on jah minu hobi olnud. Ma olin 12aastane, kui meie metsavahi perre toodi lindude kevadise saabumise kohta vaatluskaust, mille ornitoloogid olid metskondadesse saatnud, ning isa ütles, et lapsed, vaadake, millal üks või teine lind tuleb.”
Kui kodus kasutati lindude rahvapäraseid nimetusi, siis sealt kaustast õppis tüdruk tundma nende kirjakeelseid nimetusi. Seda ei osanud toona veel keegi ennustada, et ükskord hakkab ta filoloogina kuuluma linnunimetuste komisjoni, mis maailma lindudele eestikeelsed nimetused annab.
“Loodus on mulle väga huvitav, linnud sealjuures. Kui hästi läheb ja ma ikka jaksaksin ja jõuaksin, siis ma tegeleksin loodusega ka edaspidi.”
Tehku inimesed hobi korras ikka linnuvaatlusi, mis sest, et nende andmed pole alati teaduslikult täpsed − vastasel juhul saabuksid rändlinnud alati justkui laupäeval ja pühapäeval, kui inimestel aega neid vaadelda −, ja käigu üleskutse korras konnatalgutel, sest see kõik on inimesele igatepidi kasulik, leiab Hiiemäe. “See annab inimesele uue nägemise, ta hakkab loodust nägema,” ütleb ta.
Meie õuest ja aiast, rannalt ja vete pealt
Linnuraamatu esimene trükk kadus lettidelt nagu niuhti, müügil on juba teine trükk.
Raamatu on illustreerinud Malle tütar Mari Hiiemäe, kelle joonistatud pildid on ka ema vaimujuttude raamatus.
Kas selle raamatu abil saab ka linde määrata? “Natuke ikka saab, aga see ei ole praktiline,” tõdeb Hiiemäe. “Selles raamatus vahendavad linnutundmist ikka Eesti rahvaluule arhiivi kogudes leiduvad loodususkumused, tekke- ja seletusmuistendid, legendid, loitsud, vanasõnad, mõistatused, regilaulud, linnuhäälte jäljendused, põllunduse ning karjanduse teemalised kirjeldused. Ma olen valinud linnud meie õuest ja aiast, põllult ja aasalt, metsast ja soost, rannalt ja vete pealt sellistena, nagu nad rahvapärimuses esindatud on. Võib ütelda, et muistses maailmapildis on linnud inimesele otsekui omataolised. Eestlased on väga suured linnusõbrad.”
Linnud on selles raamatus kui sõnumitoojad, olgu ilmaprognoosi või tulevaste aastaaegade, loodusandide, viljasaakide, sõdade, samuti perekonnaelu tähtsündmuste − sünni, abiellu astumise või surma kohta. “Siiamaani ju usutakse, et kui kägu kukub maja juures, siis sellest majast keegi lahkub,” toob Hiiemäe sellekohase näite.
Ja ühe näite sellest, kuidas lindude järgi arvestati, kuidas põllutööd teha: “Kui pääsukesel on viis muna pesas, siis pidi viie sõrme vahelt vilja viskama ja ruttu külvama.”