Teiste Euroopa riikide maksumaksjad on Eestit tublisti abistanud. Tänavuseski riigieelarves tuleb peaaegu iga kuues euro välistoetustest.

Loomulik, et osa sellest abirahast jõuab ka Ida-Virumaale. Kui oleme eelneva kümne aasta jooksul saadud eurotoetuste edetabelis võrdluses teiste maakondadega kolmandal kohal, siis see ongi õige ja normaalne koht. Ka elanike arvult ja riigi majandusse panustamise seisukohalt kuulub Ida-Viru kolme suurema maakonna hulka.

Senine toetusraha on kulunud suuresti nõukogudeaegse negatiivse mõjuga pärandi kahjude kõrvaldamiseks. Suurema osa siia jõudnud rahast on neelanud poolkoksimägede ohtude likvideerimine, veemajanduse ajakohastamine ja mitmed muud keskkonnaprojektid, aga uuendatud on ka Kohtla-Järve, Narva ja Jõhvi linnasüdant.

Eelseisva perioodi jooksul laekuva raha puhul on aga tähtis, et iga appitõttava euroga oleks võimalik teenida juurde teine ja kolmaski. See on piltlikult öeldes seemneraha, mida tuleb nutikalt kasutada selleks, et kasvatada kohalikku majandust ning õpetada inimestele oskusi, mis võimaldavad neil teha keerukamaid ja kõrgemat hinda väärt asju.

Kui hästi see õnnestub, ei olene mitte niivõrd Brüsselist, vaid eelkõige kohalikest otsustajatest. Ei saa salata, et siiani on euroraha suhtes olnud sageli ka hoiak, et tegu on justkui allasadava lisarahaga, mis tuleb mis tahes kavalusega endale saada. Kuivõrd see üldisemaid huve teenib ja uusi väärtusi luua võimaldab, polegi olnud esmatähtis. Nüüd tuleb ka selliseid hoiakuid otsustavalt muuta.