Kui 2004. aastal oli Eestis tootmisest kõrvalejäetud hooldatavat põllumajandusmaad ühtse pindalatoetuse taotlejatel 24 000 hektarit, siis praeguseks on sellise maa kogupindala juba ligikaudu 125 000 hektarit, millest ligikaudu poolt kasutavad taotlejad, kelle põllumajanduslik tegevus sellega piirdubki.
Kui mitte arvestada viimaste aastate sündmusi piimaturul, on selge, et tegemist pole turukonjunktuuri mõjul tootmisest kõrvale jäänud maaga, vaid et mõningatel juhtudel on hakatud põllumajandusmaad hooldama üksnes toetuse saamise eesmärgil.
Põllumajandusmaa hooldamisest, eelkõige rohumaade hekseldamise teel, on saanud kohati omaette tegevusharu, mis piirab aktiivse põllumajandusliku tegevuse arengut. Hekseldamisega ei teki põllumajandustoodangut, mida oleks võimalik väärindada suurema väärtusega toodeteks. Samuti võib kaasneda hekseldamisega negatiivne mõju põllumajandusmaa ja selle rendi hindadele.
Hekseldamist ehk nn euroheinategu hakkas riik piirama alates 2015. aastast, kui maaomanik võis tootmisest ajutiselt kõrvale jäetud põllumajandusmaal hekseldada ja jätta niite maha alla 10 hektari suuruse põllumajandusmaa puhul ning seda ületavast maast 10% puhul. 2016. aasta taotlusvoorus lubati põllumajandusmaa hooldamisel hekseldamise teel jätta niide koristamata kuni 15% nõuetekohaselt hooldatud põllumajandusmaast.
Meie lähinaabritest on näiteks Lätis nõutud, et rohumaad peab niitma või hekseldama vähemalt korra enne 15. augustit ning rohi ja heksel tuleb kokku koguda. Leedus peab rohumaad vegetatsiooniperioodi jooksul hooldama vähemalt kaks korda − niitma koos heina koristamisega või hekseldama. Kui vaadata toetusõigusliku püsirohumaa osakaalu, mida ei kasutata põllumajandustootmises, siis Eestis on sellise maa osakaal 11,1% (Euroopa Liidu kõrgeim näitaja), samal ajal kui Lätis on see 4,2% ja Leedus 2%.
Otsetoetuse nõudeid on aastate jooksul korduvalt arutatud põllumajanduse ja maaelu arengu nõukogu istungitel. Varem on leitud, et täielik hekseldamise keelamine ilma pikema etteteatamiseta pole tootjate suhtes õiglane, ja nii piiratakse lubatavat hekseldamise mahtu järk-järgult. Kuna aga praegune Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika raamistik sellist võimalust ei anna ning Euroopa Komisjon on Eesti tähelepanu juhtinud, et põllumajandusmaa hooldamise nõue peab rakenduma kogu põllumajandusmaale ühetaoliselt, ilma erisuseta, tuli otsetoetuste nõuded 2017. aastaks üle vaadata. Seega tuli otsustada, kas edaspidi kohustada maa hooldajaid hekseldatud rohtu ilma erisuseta täies ulatuses kokku koguma või lubada hekseldada ilma heksli kokku kogumiseta.
Et analüüsida kahel viimasel aastal hekseldamisele seatud piirangute mõju, tellis maaeluministeerium Eesti maaülikoolilt uuringu “Põllumajanduslike otsetoetuste raames minimaalsete hooldustööde nõuete rakendamise kohta aastatel 2013-2016”. Uuringust selgus, et minimaalsete hooldusnõuete muutmine mõjutab pigem majanduslikust aspektist vähem väärtusliku (püsi)rohumaa turgu ja hindu. Uuringu käigus läbi viidud ankeetküsitluses hindas enamik vastanuist, et hekseldamise ja heksli mahajätmise lubamisel nende põllumajandusmaa pindala ei muutuks. Sõltumata maakasutuse suurusgrupist ja tootmistüübist leidsid vastanud, et põllukultuuride ja rohumaa osakaal jääks samaks, kuid ei ole välistatud ka rohumaa osakaalu suurenemine. Seega võib järeldada, et hekseldamise ja heksli mahajätmise täielik keelamine mõjutab põllumajandusmaa kasutust rohkem.
Eesti maaülikooli teadlaste hinnangul vähendaks sellisel juhul osa tootjaist (eelkõige väiksema põllumajandusmaa kasutusega tootjate gruppi kuuluvad tootjad) põllumajandusmaa kasutust: loobuks osa rohumaade heades põllumajandus- ja keskkonnatingimustes hoidmisest, loobuks osast rendimaast, müüks osa või kogu põllumajandusmaa. Eelkõige taimekasvatajad ja maa hooldajad on sarnaselt väiksema maakasutusega toetuste taotlejatega arvamusel, et nende põllumajandusmaa kasutus väheneks, sest nad kas loobuvad osa rohumaade korrashoidmisest või üldse osast rendimaast. Seevastu loomakasvatajad ja suurema maakasutusega tootjatest taotlejad pigem suurendaksid maakasutust, kuna nende hinnangul paraneksid seeläbi võimalused lähiümbruses põllumajandusmaa rentimiseks või ostmiseks.
Otsetoetuste tingimuste võimalikke muudatusi tutvustati viimati 19. detsembril toimunud põllumajanduse ja maaelu arengu nõukogu istungil, kus võimaliku tulevikustsenaariumi asjus üksmeelele ei jõutud. Veelgi enam − sektori esindusorganisatsioonid tunnistasid, et ühtne seisukoht puudub ka nende liikmeskonnas. Siiski võib kokku võtta, et hekseldamise lubamist heksli mahajätmisega toetavad pigem taimekasvatajad ning selle vastu on loomapidajad. Keskkonnavaldkonna organisatsioonid hekseldamist heksli mahajätmisega ei toeta.
Huvigruppidel oli võimalik oma ettepanekuid ja seisukohti ministeeriumile esitada kuni 23. detsembrini. Võttes arvesse mitme ministeeriumi poole pöördunud põllumajandussektori esindusorganisatsiooni ettepanekut, otsustasime anda tootjatele hekseldamisel heksli mahajätmise keelamisel kaheaastase üleminekuaja. See tähendab, et aastatel 2017-2018 on hekseldamine lubatud koos heksli mahajätmisega ning alates 2019. aastast rakendub kohustus heksli täies ulatuses kokku kogumiseks. Kaks aastat peaks olema piisav aeg tootjatele uue nõudega kohanemiseks, et selle aja jooksul oma äriplaan ja tootmisotsused üle vaadata.
Artikkel pärineb maaeluministeeriumi ajaveebist.