Jüri Tõnisson.PÕHJARANNIKU ARHIIV
Rahvusarhiivi fondis Eraf.12SM on nn vangide isikutoimikute kollektsioon, mis sisaldab 22 ENSV kinnipidamisasutuses (KPA) aastatel 1944-1991 hukkunud ligi 1500 vangi säilinud toimikuid. Veebis on juba 2009. aastast nimetatud toimikute nimistu, kuid selles puuduvad KPAde nimetused ning vangi isikuandmed, on vaid nn piirdaatumid aastanumbritega.
Kui nimistu piirdaatumite (st isiku aresti ja KPAs surma aasta numbrid) järgi korrastada, siis selgub, et aastatel 1944-1956 on surnud 2/3 ehk ca 1000 vangi ning neist omakorda 2/3 on KPAs vastu pidanud keskmiselt vaid ühe aasta. Märkusena on kohane meenutada, et õigusriigis näiteks on iga kinnipeetu surm KPAs avalikkuse erilise tähelepanu all ja nõuab erijuurdlust.
Tuhande vangi kiire surm mainitud aastate jooksul, mida võiks tinglikult terroristliku represseerimispoliitika perioodiks nimetada, oli tollaste uurimistoimingute ja “kohtumõistmise” meetodite ning sunnitöölaagrites valitsenud elu- ja töötingimuste otsene tagajärg ning on kvalifitseeritav inimõiguste rikkumisena või isegi inimsusvastase kuriteona.
Tol perioodil tegutsesid üle Eesti Narva-Sillamäe uraanikombinaadi ehitusvalitsuse 6-8 sunnitöölaagrit, mille arvele suurem osa hukkunutest tõenäoliselt langebki.
Suuremad laagrid olid Narvas ja Sillamäel. Nende kohta on teada, et enamik vange oli poliitilise süüdistusega, kuigi nimetatud juhul ei oma süüdistuse liik, vangi rahvus või riiklik päritolu, sugu jne mingit tähtsust − tegemist oli üheselt kommunismi ohvritega.
KPAs surnud vangid maeti anonüümselt ning kui laagril oli oma matmispaik, siis pärast KPA sulgemist (1955) see hävitati. Erandina on säilinud mõned omaste poolt hiljem tähistatud hauad Narva laagri kalmistul, sest neid oli kaitsenud peale kasvanud võsa.
Türsamäe laagri kalmistu künti pärast laagri sulgemist üles ja kui paik jäi uraanikombinaadi laiendamisele ette, siis buldooseriga pinnase koorimisel päevavalgele tulnud luud peideti kuhugi selleks kaevatud tranšeesse.
President Toomas Hendrik Ilvese algatusel oli 2008. aastal tegevuse lõpetanud inimsusvastaste kuritegude uurimise Eesti rahvusvahelise komisjoni (nn Max Jacobsoni komisjoni) baasil loodud Eesti mälu instituut, mis pidi jätkama juba pärast II maailmasõda Eestis toimunud inimõiguste rikkumiste ja inimsusvastaste kuritegude uurimist. Instituut on piirdunud Memento liidu koostatud kommunismiohvrite andmebaasist nimede valimisega Maarjamäe memoriaali tahvlitele kandmiseks. Nimekiri on lõplik, kuid ENSV KPAdes hukkunutest on seal vaid mingi juhuslik valik.
Eriti paradoksaalne on see, et kohalikud omavalitsused ei saa oma halduspiirkonna laagrikalmistuid korrastada, mälestustahvleid hukkunute nimedega välja panna jne ning järelikult muinsuskaitseamet rajatisi ajaloomälestistena arvele võtta, sest puuduvad nimekirjad KPAde kaupa, kus oleksid vähemalt hukkunute sünni- ja surma-aastad märgitud. Nende andmete saamiseks pole vaja sooritada teaduslikke uurimisi. Mis puutub järelduste tegemisse KPAdes toimunu üle, siis seda saavad teha vaid repressioonide uurimisele pühendunud teadurid pärast vähemalt 1000 toimikust andmete väljakirjutamist ja analüüsi.
Eesti muinsuskaitse seltsil pole õnnestunud kümme aastat kestnud pingutustele vaatamata probleemile lahendajat leida.
Üks eeldus probleemi osalisele lahendamisele võiks ehk olla laagrikalmistute võrdsustamine sõjahaudadega, mis annaks kohalikule omavalitsusele ja muinsuskaitseametile ühemõttelise signaali. See nõuaks aga nähtavasti seadusandja sekkumist.