Reinar Hallik pani korvpallikoolile oma nime, teades, et see paneb suurema vastutuse ja sunnib oma hea nime nimel ka rohkem pingutama. 

Narvast pärit 208 sentimeetri pikkune Reinar Hallik on viimastel aastatel olnud üks Eesti korvpallisõprade armastatumaid lemmikuid. “Reinarit! Reinarit!” skandeeris 5000 poolehoidjat üle-eelmisel suvel Riias toimunud Euroopa meistrivõistluste finaalturniiril, nõudes peatreener Tiit Sokult teda platsile, ja Sokk andiski lõpuks järele. Alates sellest nädalast on Reinar Hallik Soku kõrval teine Eesti tippkorvpallur, kel on omanimeline korvpallikool. Enamikus Eesti meistriliiga klubides ja ka kuues välisriigis mänginud Halliku kool hakkab tulevasi kossutähti koolitama Ida-Virumaal.

Milliseks võiks kujuneda Reinar Halliku korvpallikooli nägu − mille poolest erineb see teistest spordikoolidest või -klubidest, kus samuti noored korvpalli mängima õpivad?

Ma olen välismaal mängides hästi palju igasuguseid asju näinud. Muu hulgas ka seda, kuidas klubides noortega tööd tehakse. Tahaksin palju asju teha mõnevõrra teistmoodi, võrreldes sellega, kuidas ma ise korvpalluriks kasvasin. See puudutab nii vaimset kui ka füüsilist poolt. Korvpall ei ole ainult selline mäng, kus on vaja head kätt, mis palli korvi saadaks. Sul peab olema väga hea reaktsioon, tuleb olla tugev nii mentaalselt kui ka füüsiliselt. Samas on kõik need omadused vajalikud tavaeluski. Tuleb osata teha meeskonnatööd, pingeid taluda ja läbi lüüa. Võistkonnaalad on hea platvorm, mille kaudu valmistada noori ette tulevaseks eluks.

Tippsportlase karjäär kestab tavaliselt 10-15 aastat. Igaüks mõtleb, mida tegema hakata, kui tuleb ketsid varna panna. Kui kaua te oma korvpallikooli loomise mõtet seedisite?

Omanimelise korvpallikooli mõte tuli pähe eelmise suve lõpu poole. Aga see mõte, et ma hakkan noortega tegelema, on mul olnud juba päris ammu. Ma teadsin, et kui mängimise lõpetan, siis jään korvpalli juurde.

Samas on ju teada, et ega treeneri leib Eestis väga magus ega rasvane ole ja seda teevad oma ala fanaatikud suuresti entusiasmist.

On küll nii, aga midagi pole teha. See asi on mulle südamelähedane. Kui seda tööd ausalt ja südamega teha, küll siis on võimalik ka ellu jääda.

Mis teid ennast poisieas korvpalli juurde tõi, Narva ei olnud ju 1990ndate keskel eriline korvpallikants?

Meil ei olnud Narvas aastaid üldse korvpallitrenne. Proovisin igasugused alad ära: tegin peotantsu, džuudos olen Ida-Virumaal kolmas olnud. Aga siis tuli meie kooli kehalise kasvatuse õpetajaks Kalju Pluutus. Ta vaatas, et meil on päris mitu pikka poissi, ja kutsus meid trenni ning pani Narvas korvpallielu kihama. Kui olin kolm-neli kuud trennis käinud, jäin silma Jevgeni Gurjanovile, kes oli C-klassi Eesti koondise treener. Ta kutsus mu koondisesse ja nii see kõik käima läks.

Mille põhjal tegite 18-19aastaselt otsuse pühenduda profikorvpallile?

Eestlased on natuke hilisema arenguga. Kui vaatame Balkanimaade mängijaid, siis nemad paugutavad juba 14aastaselt nagu täismehed, habemed ees.

See, kuidas sa näed oma tulevikku spordis, on kõik väga individuaalne ja väga suur roll on treeneritel, kes peavad suunama ja võib-olla mõnele mehele ka otsekoheselt ütlema, et tema enda huvides tasub valida mingi muu ala. Mina võin oma valikuga rahul olla.

Kas teie mängijakarjäär kujunes selliseks, nagu tookord lootsite, või unistasite millestki veelgi enamast?

Üks põhjusi, miks ma tahan treeneriks hakata, on see, et mul endal tuli mõistus pähe alles 28aastaselt.

Mis mõttes?

Eelkõige selles, et kui tahad talvel hästi mängida, siis tuleb endaga kõvasti vaeva näha suvel. Kui ma 28aastaselt tegin esimest korda suvel iseseisvalt trenni, siis järgmisel hooajal jõudsin esimest korda kohe ka Eesti koondisesse. 28aastaselt aga enam väga palju ei arene. Oleks varem nii teinud, oleks ei tea kuhu jõudnud.

Samas arvan, et oma karjääris olen saavutanud täpselt nii palju, kui olen, ja kahetseda pole midagi.

Teil on olnud väga kirev mängijakarjäär nii Eestis kui ka välismaal − olete kuulunud  paarikümnesse meeskonda. Millised on olnud kõige huvitavamad perioodid ja paigad?

Seda on minult aeg-ajalt küsitud ja olen ka mõelnud, aga ma pole siiani osanud edetabelit teha. Kõik klubid on olnud omamoodi huvitavad. Osa puhtalt korvpalli poolest, teised mänguväliselt. Mõnes kohas on olnud väga hea olla, aga siis pole läinud jälle sportliku poole pealt päris nii, nagu oleks tahtnud.

Kuivõrd keeruline on tulla Eestist, mis pole nii tuntud korvpallimaa nagu näiteks Leedu või Horvaatia, ja ennast võõras klubis tõestada? Euroopa korvpallurite turul on ju ülitihe konkurents, kus on lisaks eurooplastele ka väga palju ameeriklasi.

Valikud on tõesti suured. Eestit siiski teatakse, koondis on päris tublisti mänginud. Martin Müürsepp, Kristjan Kangur, Janar Talts ja Siim-Sander Vene on samuti Eesti korvpallile head nime teinud. Aga mäletan, et esimesel kolme-neljal välishooajal pidin tõesti meeskonnakaaslastele kaardi pealt näitama, kus Eesti asub.

Kuidas kohanesite võõras keskkonnas?

See oli päris keeruline, eriti esimestel aastatel. Seda ei saagi kuidagi õppida, see tuleb kogemustega. Aga ikka õpid igas uues kohas midagi uut. Läksin näiteks 32aastaselt Ungarisse, mõtlesin, et mind ei üllata enam midagi, aga sealgi tuli ootamatusi. [Hallik naasis 2016. aasta veebruaris Ungari klubist poole hooaja pealt ja liitus Tartu Rockiga.] Vaimselt tuleb tugev olla.

Tänapäeval on muidugi selles mõttes lihtsam, et internetist on võimalik saada väga palju infot. Ma soovitan noortel enne välismaale minekut küsida julgelt kogenud mängijatelt nõu. Kui mul on välismaal tekkinud keerulised olukorrad, olen helistanud ja rääkinud tuttavatega, see on mind ikka aidanud ja asjad ei tundu enam sugugi nii hullud kui oma peaga mõnikord üle mõeldes.

Pinget lisab ilmselt ka see, et leegionäridelt oodatakse väga palju ja eksimusi lugematult andeks ei anta.

Jah. See on küll niimoodi, et pead olema iga päev trenni minnes valmis selleks, et mänedžer ütleb, et sind pole enam klubile vaja. Oht, et tuleb hakata kodu poole vaatama, on pidevalt olemas, aga samas paneb see ka pingutama. Välismängijana sa oledki võetud sinna selleks, et teeksid asju paremini kui kohalikud. Meil Eesti klubides kipub mõnikord vastupidi olema, et kui midagi läheb pahasti, siis on pigem kohalikud süüdi ja välismaalased on kukununnud. Seal võib kohalik mängu täiesti tuksi keerata, aga pähe saavad ikka välismaalased.

Mängisite kuues välisriigis, millline neist elamispaigana rohkem meeldis?

Rumeenia meeldis mulle täitsa hästi. Seal on hea kliima ja eestlasele elu väga odav. Ikka on hea olla riigis, kus saad endale lubada natuke rohkem kui tavaliselt. Rumeenia inimestel raha eriti ei olnud, aga nad olid väga-väga lahked ja toredad.

Eesti korvpallipublik teab ja jumaldab teid eelkõige tänu täpsetele ülikaugetele visetele, mida tavaliselt nii pikad mehed ei tee. Kui palju on tulnud vaeva näha, et selline vise käe sisse saada?

Eks viske puhul on mulle looduse poolt natuke antud, aga ma olen ka ise trennides päris palju harjutanud selle nimel, et pallid mängu ajal korvi läheksid. Hea ja stabiilse viske jaoks peab treenima ja veel kord treenima.

Üks teie mälestusväärsemaid mänge Eesti koondises oli 2012. aastal, kui võitsite Dušan Ivkovici juhendatavat Serbiat. Viskasite selles mängus 14 punkti. Selle Eesti korvpalli suure võidu järel oli lehtede pealkirjades teie tsitaat: olen esimene narvakas, kes Serbiale ära pani. Olete ikka pidevalt meelde tuletanud, et olete narvakas.

See on mu kodulinn ja see on mulle siiamaani armas. Ema-isa ja vanaema elavad mul ikka Narvas. Praegu ma väga tihti seal ei käi, sest mängin Pärnus. Aga jõulude ja teiste suuremate pühade ajal olen ikka seal.

Koondise mängud on minule alati olnud suur sündmus. Meil on hästi mõnus punt koos, kus kõik omavahel klapivad, ja riietusruumis on ka vahva olla.

Teid teatakse ka kui hea huumorimeelega tegelast, kes hoiab meeskonna tuju üleval.

Ma arvan, et vähemalt üks tola peab meeskonnas ikka olema, kes pingeid natuke maha tõmbab. Siis on kõigil natuke lõbusam olla.

Teil on suur plaan viia Ida-Viru klubi meistriliigasse. Mida on vaja teha, et selleni jõuda?

Peame kasvatama uue põlvkonna noori, kes tahavad suurt korvpalli mängida. Ma ei näe mõtet teha sellist meeskonda, kus on kümme välismaalast ja kaks kohalikku. Ida-Virumaa on suur ja lai, siin on andekaid poisse, kelle seast valida. Peame nad üles leidma ja aitama headeks mängijateks saada.

Aga treeneri ameti kõrval huvitab mind laiemalt ka klubi mänedžeritöö. Olen seda tööd päris palju näinud ja üht-teist kõrva taha pannud. Olen ka mõnes Eesti klubis aidanud üht-teist nipet-näpet ära teha. See on mulle meeltmööda. Mulle meeldib inimestega suhelda ja asju organiseerida. Kogemusi ja tutvusi on ka üksjagu nii Eestis kui Euroopas.