Riigikogu valimised ei pakkunud Ida-Virumaal ja suuresti ka pealinnas midagi uut ega üllatavat. Kivistunud seaduspärasusena võttis Keskerakond nendes linnades taas ülekaalukalt enim hääli, ent jääb taas riigi valitsemisest kõrvale, sest ülejäänud Eestis on tema poliitika sedavõrd vastuvõetamatu.
Kas Keskerakonnal on mingigi võimalus sellisest ummikust välja tulla ning mida tasuks teistel erakondadel teha, et venekeelsetele valijatele natukenegi hingelähedasemaks saada?
Ida-Virumaal peab koguni ligemale 60 protsenti valimas käinud Eesti kodanikest taas kord leppima tõsiasjaga, et nende lemmikpartei Keskerakond riigis võimule ei saa. Nii oli see eelmiste ja ka üle-eelmiste riigikogu valimiste järel.
Isiklikust supertulemusest hoolimata ei tulnud ka seekord Edgar Savisaarele kutset koalitsiooniläbirääkimiste laua taha. Keskerakond ei ole ilmselgelt enamiku Eesti valijate silmis “salongikõlblik” ja seda väljendab ka teiste erakondade juhtide otsekohesus, et nad Savisaare parteiga koostööd ei tee.
Nii ei jäägi Keskerakonna liidritel muud üle, kui unistada, et loodav kolmik- või nelikliit lõhki läheb ja küll siis tullakse ka nende parteikontori ust võimuliidu jutuga kraapima. Seniks läks Ida-Viru häältemagnet Yana Toom Brüsselisse, Edgar Savisaar jätkab ilmselt Tallinna linnapea ametis. Kuid aastaid kestnud jutt, et täna meid koalitsioonis ei ole, aga homme kindlasti saame sinna, hakkab juba meenutama absurdiklassik Samuel Becketti näidendit “Godot´d oodates”.
Muidugi võib igasugu asju juhtuda ja kindlasti ei ole Keskerakonna võimalus eelseisva nelja aasta jooksul riigis võimu jagama pääseda null. Kuid praeguste liidrite ja retoorikaga ei ole see tõenäosus ka väga palju suurem.
Kõigil on loomulikult hästi meeles, et Reformierakond on Keskerakonnaga ühes liidus olnud. Kuid sellest ajast, mil viimati koos Eesti riiki valitseti, on möödas juba kaheksa aastat. Järgnenud aega mahuvad pronksiöö ning Venemaa sissetung Gruusiasse ja Ukrainasse ehk sündmused, millesse suhtumine pole neid erakondi mitte lähendanud, vaid on hoopis veel kaugematele poolustele nihutanud. Ja mitte ainult Reformierakond pole Keskerakonnast distantseerunud, vaid ka teised parlamendierakonnad.
Äsjastel valimistel ei toonud Keskerakond letti ka ühtegi uut nii tugevat ja head ideed, mis oleks tavalisest suurema hulga valijate silmis nende Putini-Venemaa sõbralikkuse üles kaalunud. Toetuse suurendamiseks ja läbirääkimiste laua taha pääsemiseks tulevikus oleks Keskerakonna poolt vaja mingeidki samme, mis näitaksid, et nende hoiakud enamikule Eesti inimestele põhimõttelistes küsimustes on veidigi muutumas. Seda soovi ei paista aga kusagilt.
Olgu üks näide, kus saanuks seda teha, kurikuulus 4. märtsi uudislugu Venemaa telekanali Rossija uudistesaates, kus aastatetaguse lavastatud telesaate “Tujurikkuja” sketši abil püüti tõe pähe näidata, kuidas Eestis möllab natsism.
Edgar Savisaar või Yana Toom oleksid võinud oma autoriteeti kasutades pöörduda oma Eesti valijate poole ja öelda selgituseks, et tegu on äärmiselt ebaausa manipuleerimisega, kus tegelikkus ja näitemäng on kokku põimitud. Selle juurde oleks võinud lisada, et head sõbrad, suhtuge Venemaa uudistesaadetesse kriitiliselt ja arvestage, et selliseid inetuid võtteid kasutatakse ka teiste uudislugude puhul. Väike kiri sõnumiga, et nii pole ilus teha, oma koostööpartnerile Jedinaja Rossija oleks samuti olnud asjakohane.
Sellisel avaldusel poleks olnud midagi Venemaa vastu vaenulikku ega õelat. Tegu olnuks lihtsalt rängale valele osutamisega. Seda ei tehtud. Küllap mõeldi, et see võinuks tekitada meelehärmi osa oma valijate seas, kelle maailmapildis on Vene riiklikud telekanalid usaldusväärsed ja nende tõde ei tohi kahtluse alla seada.
Küllap on Keskerakond välja raalinud, et Venemaad puudutavate teemade puhul võib väikseimgi negatiivne hoiak kaasa tuua suurema valijate kaotuse Tallinnas ja Ida-Virumaal kui juurdekasvu Saaremaal või Võrumaal.
Enda meeldima saamine ühel ajal nii eesti kui vene valijatele on muutunud Eestis üha keerukamaks köielkõnniks aina tõusvatel kõrgustel. Püüdes mõlemat sihtrühma, on kerge jääda ilma mõlemast. Seda näitas mõningal määral ka sotside seekordne oodatust nõrgem valimistulemus. Aga varasemast ajast ka värskelt poliitmaastikule sisenenud Res Publica katsed võita enda poole vene valijaid.
Ometigi on selge, et seekordsedki valimistulemused peegeldavad Eestis elavate kogukondade poliitilist lõhestumist. See pole asi, mille üle uhkust tunda, ent üleliia muretseda samuti ei tasu. Demokraatlikuks ühiskonnas kunstlikult inimeste vaateid ei muuda. Positiivne on seegi, et kodanikel on võimalik valida meelepäraseid poliitikuid parlamenti. Keskerakonna valijatele ei ole ilmselt suurt probleemi ka selles, kui nende lemmikud kipuvad seal opositsionääridena põlistuma. Nad ikkagi esindavad nende vaateid.
Kui aga teised erakonnad tahavad natukenegi Keskerakonna valijaid enda poole võita, siis tuleks alustada kohalikest valimistest. Kui Reformierakond või sotsid suudaksid tõestada, et nad on näiteks Narvas või Kohtla-Järvel kohaliku elu korraldamisel paremad ja võimekamad kui nendes linnades võimule juurdunud Keskerakond, siis tekib ka lootus teenida nendes linnades natukenegi rohkem hääli järgmistel riigikogu valimistel.