Rehviliidu hinnangul vedeleb Eestis 15 000 tonni siledaks sõidetud rehve. Eesti Energia üritab hakata Enefit140 õlitehases kasutama rehvipuru õli tootmiseks. Eesti Energia tahab Narva lähedal Auveres asuvas vanemas õlitehases Enefit140 hakata õli tootmise toorainena kasutama põlevkivi kõrval ka purustatud autorehve.
Eesti Energia kuulutas sel nädalal välja hanke 1000 tonni rehvihakke soetamiseks. Keskkonnaloa saamise korral on veel sel aastal kavas Enefit140 õlitehases alustada tööstuslikke katseid.
Varasemad katsed pole vilja kandnud
Eesti Energia juhatuse liige Margus Vals märkis, et aastatetagused katsed Tallinna tehnikaülikooli laboris ja Enefit140 õlitehases on olnud julgustavad. “Muudatusi toote kvaliteedis ja õhuheitmetes ei ole täheldatud. Kindluse saamiseks testime nüüd tööstuslikus koguses rehvidest õli tootmist, lisades põlevkivile kuni 10 protsenti purustatud vanu rehve,” kirjeldas Vals.
Eelmise sajandi lõpus ja uue alguses üritasid rehvidest õli toota nii Eesti Energia kui Viru Keemia Grupp.
Eesti Energia projektidirektor Veljo Aleksandrov tõdes, et 1990. aastatel peatati ettevõtmine peamiselt tehnoloogilistel põhjustel. “Rehvid sisaldavad metallikiude, mis peavad olema peeneks hakitud, et sobiksid õlitootmisseadmetesse. Toona oli problemaatiline metallikiudude pikkus, kuna ei olnud korralikke lahendusi rehvide hakkimiseks,” rääkis ta.
Kaks kärbest ühe hoobiga
Samas on rehvid Aleksandrovi sõnul väga tänuväärne ja kõrge õlisisaldusega toormaterjal õli tootmiseks. “Esialgu aga räägime kindlasti vaid testide läbiviimisest − kui testide tulemused tõestavad, et õhuheitmed jäävad meile ettenähtud normide piiridesse ja toote kvaliteet jääb samaks, siis saame edasi mõelda rehvidest õli tootmise jätkamisest,” sõnas ta, lisades, et ühelt poolt oleks võimalik lahendada jäätmeprobleem ja teisalt oleks see praeguste arvutuste järgi ka majanduslikult konkurentsivõimeline tegevus.
Majandusliku mõttekuse määrab suurel määral see, mis hinnaga õnnestub tooraine kätte saada. Samas ütles Aleksandrov, et kui katsed õnnestuvad ja tööstuslik tootmine osutub võimalikuks, ei välista Eesti Energia ka riigilt sellele keskkonda säästvale tegevusele toetuste küsimist.
Katsete käigus on Aleksandrovi hinnangul kõige olulisem veenduda, et rehvide lisamine põlevkivile ei mõjuta õhuheitmeid ega toodangu kvaliteeti. “Lahendamist vajab ka tooraine küsimus, rehvid peavad olema purustatud piisavalt väikeseks, et rehvides sisalduv metall ei mõjutaks õlitootmisseadmeid,” lausus ta.
Rehvihakke katseline kasutamine ei eelda Aleksandrovi sõnul lisainvesteeringute tegemist, kuna kasutatakse olemasolevaid pürolüüsiseadmeid. Esimesed tilgad “põlevkivi-rehviõli” peaks eeldatavalt tulema novembris.
VKG uuesti ei ürita
2001. aastal oli Viru Keemia Grupil tõsine kavatsus hakata rehvipurust õli tootma ja selleks osteti tehase õuele toorainet Belgiast ja Hollandist. VKG tolleaegne arendusdirektor Jaanus Purga rääkis, et esialgsed katsetused on näidanud häid tulemusi ja ta ei kahtle, et õli tootmine autokummidest õnnestub.
“Võttes arvesse, et vanade autorehvide utiliseerimise vajadus muutub kogu Euroopas aina aktuaalsemaks, on see meie jaoks kahtlemata perspektiivikas ettevõtmine,” ütles Purga Põhjarannikule 15 aastat tagasi.
Praegune VKG juhatuse liige tehnikadirektor Meelis Eldermann rääkis nüüd, et algsest optimismist hoolimata ei saanud rehvidest õli tootmisest siiski asja. “Sellega tekkis väga palju tehnoloogilisi probleeme, ka majanduslikult ei osutunud see otstarbekas,” sõnas Eldermann, lisades, et VKG ei plaani ka praegu hakata rehvidest õli tootma. “Me ei näe mõtet sellega jännata,” sõnas ta.
Samas märkis Eldermann, et omal ajal üritati õli toota eraldi üksnes hakitud rehvidest. “Võimalik, et kui lisada vaid kümnendik rehvipuru põlevkivile, on tulemused paremad. Kuid siis tekivad uued küsimused, mis tootega on tegemist ja kui keeruliseks läheb sellise kemikaali registreerimine,” arutles ta, leides, et keskkonnahoiu seisukohast on tegemist kindlasti vajaliku ettevõtmisega.