Pärast seda, kui uue koalitsiooni häältega sai riigikogu rahanduskomisjoni esimeheks keskerakondlane ja viimasel ajal eelkõige kuluhüvitise eest naisele liisitud autoga tuntust kogunud Mihhail Stalnuhhin, oli nii ajakirjanduses kui ka sotsiaalmeedias näha pettumust ja parastamist. Saite oma uut valitsust, vaadake, milline tegelane on meil nüüd riigikogus ühe olulisema komisjoni eesotsas, kits kärneriks ja nii edasi.
Ka valitsuse maksupoliitikast leiab lähemal uurimisel ebameeldivaid üllatusi, mis esialgu positiivse retoorika varju jäid − nagu ikka. Gaasiaktsiisi tõus, ühisdeklaratsioonide kaotamine, asjaolu, et regulaarsete dividendimaksete soodustus kehtib ainult juriidilistele isikutele, kui esimesi pähetulevaid nimetada.
Lisaks näriv kahtlus kahes suuremas küsimuses: kas Eesti läheb siis üle astmelisele tulumaksule ning mida ikkagi sisuliselt tähendab Keskerakonna valitsusse pääsemine Eesti mainele?
Mõlemad küsimused näitavad tegelikult, kui sügavalt on Reformierakonnal õnnestunud avalikku teadvusesse istutada oma valimiskampaaniate retoorika. Igaühele, kes on vähegi tuttav teiste maailma riikide tulumaksukorraldusega, peaks olema kaugelt näha, et Eestis on ühetaoline tulumaks, sest kehtib üks maksumäär, 20 protsenti. Jutt sellest, kas tegelikult on koos sissetulekust sõltuvalt muutuva maksuvaba tulu määraga tegemist astmelise maksusüsteemiga, võiks jääda majandusteaduskonna üliõpilaste seminaridesse ning soovi korral ka Reformierakonna pressiteadetesse.
Sama asi on hirmudega Eesti välispoliitilise orientatsiooni pärast. Keskerakonnas on kindlasti inimesi, kes on aastaid nautinud oma venekeelsete (ning osalt ka eestikeelsete) valijate moonutatud maailmapildil liugu laskmist, kuid tehke nüüd silmad lahti: see seltskond kaotas väga ühemõtteliselt sisevalimistel. Võitsid ning seega tegid uue valitsuse loomise võimalikuks just need keskerakondlased, kes on aastaid riigikogus koos Reformierakonna, IRLi ja sotsidega hääletanud täpselt praeguse Eesti välis- ja julgeolekupoliitika poolt.
Asjaolu, et Reformierakonna juhtivad poliitikud ei kohku võimu kaotamise hirmus tagasi Eesti maine välismaailma silmis kahjustamise ees, ei näita muud kui seda, kus tegelik oht Eesti tulevikule asub.
Peamiseks ohuks Eesti iseseisvusele ja arengule on võimu kinnistumine ühe erakonna kätte. Pole vahet, kas see erakond on üht või teist värvi logoga, pole vahet, kas see erakond on võimul kogu riigis või riigi suurimas omavalitsuses.
Tuleme nüüd tagasi jutu alguse juurde: kas tõesti on keskerakondlane Mihhail Stalnuhhin riigikogu rahanduskomisjoni esimehe kohal kuidagi hullem kui senine esimees Remo Holsmer? Sama Holsmer, kes oli Tallinna Sadama nõukogu esimees ajal, kui juhatuse liikmed seletamatu enesekindlusega laevatellimuste käigus miljoneid eurosid altkäemaksu võtsid.
Sama Holsmer, kes surus selgetele ohumärkidele vaatamata oma erakonna esindajana läbi juhatuse lepingute pikendamise viieks aastaks. Sama Holsmer, kel Vjatšeslav Leedo kohtus antud tunnistuse kohaselt oli oluline roll “nelja sidruni” väljapressimisel. Seda loetelu võiks jätkata, aga on selge: uue rahanduskomisjoni esimehe isik näib olevat oluliselt vähem ametikohale sobimatu kui senine esimees.
Ja isegi kui oletame, et Stalnuhhinil on puudusi, mis ei ole sama hästi avalikult teada, siis on see väike hind Eesti demokraatia päästmise eest. Sarnaselt ühisdeklaratsioonide kadumise, gaasiaktsiisi ja automaksuga.
Võimalik, et Jevgeni Ossinovski ja Margus Tsahkna kasutasid Keskerakonna võimupöörde näol ära üldse viimase võimaluste akna Eesti poliitika regulaarse uuenemise tagamiseks.
Usun, et nii nad seda ka ise nägid ja seetõttu sellises harvanähtavas üksmeeles tegutsesid. Mine tea, millised oleksid järgmiste riigikogu valimuste tulemused, kui riigiparteiks muutunud Reformierakond oleks saanud veel kaks aastat katkestuseta võimul püsida. 2018. aasta Eesti 100 aasta juubeli pidustused oleks kahtlemata keeratud enneolematuks maksumaksja raha eest tehtud valimiskampaaniaks.
Nüüd oleme kõikidele hädadele vaatamata olukorras, kus Reformierakonna 17 aastaga kogu Eesti ühiskonnast läbi kasvanud võimuniidistik kärbub. See on hea, sest vabas ja demokraatlikus ühiskonnas peab võimu teostamine olema avalik ja kontrollitav ning valitsejad valimiste tulemusel regulaarselt vahetuma.