Ida-Viru matemaatikaõpetajad võiksid anda koolides lahendamiseks ülesandeid stiilis, et kui ühe aastaga jääb maakonnas elanikke vähemaks 3000 võrra, siis mitu aastat sellise langustempo jätkudes kulub, mil siia ei jää enam ühtegi inimest.

Ülesannet on võimalik ka lokaliseerida ning teha seda linnade ja valdade kaupa. Näiteks võib välja arvutada, kumb linn − kas Kohtla-Järve või Kiviõli − jookseb kiiremini inimestest tühjaks. Kas piisab 20 aastast või kulub 40?

Tegelikus elus ei toimu asjad muidugi sama lineaarselt nagu lihtsamates matemaatikatehetes. Rahvastikuprognoosi valemid on keerukamad ja sisaldavad veel hulganisti igasuguseid muid tegureid ning ikka ei ole täpsus garanteeritud.

Küll on aga tõsiasi, et Ida-Viru elanikkond on viimase 25 aasta jooksul vähenenud kolmandiku võrra. See on väga suur kaotus ja kõige hullem, et selle trendi pidurdumise kohta märke ei ole.

Idavirulaste eneseteadvust hoiab seni veel kõrgel see, et suurtele kaotustele vaatamata oleme siiani suuruselt teine maakond Eestis. Kuid Tartumaa hingab kuklasse ja möödumine on vaid mõne lähema aasta küsimus.

Kui on vähem inimesi, on ka vähem ettevõtteid, poode, vaba aja veetmise võimalusi, investeeringuid elukeskkonna parandamiseks. Mida vähem valijaid, seda väiksem on ka poliitikute huvi piirkonna vastu.

Kas elanike arvu kokkukuivamisega Ida-Virumaal peaks leppima kui paratamatusega või saab riigivõim selle protsessi pidurdamiseks midagi ette võtta? Küsige seda nendelt inimestelt, kes noolivad lähinädalatel teie häält, et Toompeale pääseda.