“Ei olnud mul miskit hirmu, elus olen igasuguseid asju näinud,” oli Elmar Roosvald eile juba üleelamistest toibunud. Üleeile pärastlõunal heitles 84aastane Elmar Roosvald Iisaku vallas Pootsiku külas kaks tundi hundiga, kes oli tulnud tema koduõuele kõhutäiteks koera kaasa viima.
“Üks koer on mul õue peal ketis, selle juurde oli hunt kõigepealt läinud, eks see tegi kisa ja teine, lahti olev koer tuli talle appi. Lärmi peale läksin ise ka välja; sain kähku aiavärava kinni ja haarasin sarast hargi,” rääkis Elmar Roosvald.
Lugu juhtus tema sõnul kella kolme paiku pärastlõunal ja heitlus sissetungijaga kestis pikalt.
Ketis olevast koerast kandus võitlus kiiresti kaugemale, nii et hädas ja ohus oli too teine, lahtiselt liikunud koer, peremehe suur sõber.
Kaks tundi visa võitlust
“Torkasin hundile hargi kõrisse ja surusin ta jalaga maha. Koer läks väga ägedaks ja kiskus teda, kuni hunt talle hambad alumisse huulde lõi. Lükkasin siis jalaga talle lund hammaste vahele, kuni koera lahti laskis ja hambad mulle saapasäärde lõi. Läbi õnneks ei hammustanud. Pikapeale sain talle kuidagi hargi rindu torgata; visa hingega oli, kole palju aega läks, enne kui temast jagu sain,” kestis see tramburai mehe sõnul kaks tundi.
See hark − spetsiaalselt pika puust varrega − on samasugusel otstarbel ennegi kasutust leidnud: mõnigi kährik on selle läbi elust ilma jäänud.
Hundiga võitlemise ajal oli Elmar Roosvaldil küll telefon taskus, ent selle väljavõtmiseks, et jahimehest pojapojale helistada ja teda appi kutsuda, polnud mehel enda sõnul aega: “Selle ajaga oleks hunt mu koera puruks kiskunud. See koer on mulle väga armas, käib minuga igal pool kaasas ja tuleb appi, kui vahel kukun. Ma ei saanud ju lasta teda lõhki tõmmata ometi.”
Kusagilt mujalt polnud abi oodata − lähimad naabrid elavad kaks kilomeetrit eemal ja poleks lärmi kuulnud isegi siis, kui nad kodus oleksid olnud.
“Nemad on päeval tööl ju, ega mul olnud kellelegi muule loota kui iseendale,” ütles vanahärra.
Õnnelik lõpp
Paljaste kätega hargi haaranud mees kurtis eile hommikul, et käed said kõvasti külma ja valutasid öösel, ka südames olid suured valud, nii et ega öösel magada saanudki.
“Nüüd olen juba toibunud, sõin suppigi ja tunnen ennast päris hästi,” kinnitas ta eile lõuna ajal.
Ka koertel ei paistvat suurt häda olevat.
“Hunt oli ilmselt kärntõves, üsna karvutu juba; mul oli kodus ühte sellist salvi, mis selle tõve vastu aitab, pojapoeg määris koerad sellega sisse,” rääkis ta.
Pojapojale helistas vanahärra alles siis, kui võitlus läbi oli.
“Alguses mõtlesin, et vanaisa teeb nalja või ajab segast juttu − mis hunt; ju see ikka kährik oli, neid on tal ennegi õue peale tulnud,” rääkis pojapoeg Kristjan Roosvald. “Õhtul hiljem läksin vaatama − hunt jah! Selline rääbakas ja üsna karvutu, aga ikka hunt mis hunt.”
Hunt uuringutele
Kristjan Roosvald andis juhtunust teada jahtkonna esimehele Aare Aaljale, samuti teavitati keskkonnaagentuuri eluslooduse osakonna peaspetsialisti Marko Kübarseppa. Tapetud hunt viiakse uuringuteks Tartusse.
Marko Kübarsepp ütles, et teab juhtunust nii vähe ja hunti ennast pole näinud, mistõttu ei saa midagi kommenteerida.
“Miks see hunt taluõuele läks, on raske öelda − eks majade juures käib teisigi kärnas loomi. Ei saa ka väita, et haige loom võis olla karjast välja heidetud: on karju, kus pooled loomad on kärnas ja karja hundid ei ole kogu aeg koos, neid kalpsab ka üksikuna ringi. Selge on see, et huntidel on praegu rasked ajad, aga näiteks metssigade arvukuse vähenemine neid nii väga ei mõjuta; hunt suudab end ikka ära elatada, ilma et peaks koduloomade kallale minema. Aeg-ajalt tekivad aga mõned hälbinud käitumisega isendid, kes murravad koera ja kellele hakkab selline jahipidamise viis meeldima.”
Kübarsepa sõnul peaksid tapetud hundi uuringute tulemused selguma umbes nädala jooksul.
Ida-Viru huntidega asi segane
Hunte ei jahita Ida-Virumaal juba teist aastat. Eelmisel hooajal ei antud lube seakatku tõttu, sel hooajal toodi põhjuseks huntide vähesus, täpsemalt pesakondade puudumine.
Ida-Viru jahimeeste seltsi tegevjuht Raimu Aia ütles, et jahimeeste sõnul on hunte küll; jälgi on nähtud nii Permiskülas, Kohtla-Nõmmel, Vokas ja Ontikal kui Mäetagusel.
Keskkonnaameti jahinduse spetsialisti Raivo Sassi sõnul ei saa sellest veel midagi järeldada − hundid liiguvad suurel territooriumil.
Mäetaguse jahtkonna esimehe Martin Mägi hinnangul on hundilubade puudumise põhjuseks hoopis see, et siinsed jahimehed pole piisavalt vaatlusandmeid edastanud: “Õige on saata vaatlusandmeid jooksvalt ning ühel ja samal päeval eri piirkondades nähtud huntidest või jälgedest. Eelmise aasta andmed jäid osaliselt kusagile toppama ja ulukiseireosakonda ei jõudnudki. Tegelikult on meil pesakondi ikka päris mitu.”
Ka Marko Kübarsepp viitas hundilubadest rääkides infosulule ulukiseirajate ja Ida-Viru jahimeeste vahel.
“Aga kindlasti ei ole hundilubade puudumine mitte mingil moel seotud Iisaku juhtumiga,” rõhutas ta.