Pühapäeval Kohtla-Järvel toimunu ei ole kaugeltki esimene kord, kui linna kohal levib inimesi häiriv tugev hais, kuid selle põhjustaja väljaselgitamine kipub muutuma müsteeriumiks.
Linnakodanikud teatavad probleemist häirekeskusele. Info levib ka keskkonnainspektsioonini. Riik on investeerinud sel aastal sadu tuhandeid eurosid Ida-Viru keskkonnalabori uuendamisse. Ent kui puhkeb olukord, kus oleks vaja kiiresti saada jälile ligemale 20 000 elanikuga linnaosa häiriva õhureostuse põhjusele, ei ole õhudetektiive kusagil. Põhjus − keegi pole tellinud.
Ainus riigiasutus, kel sellises olukorras on inimestele mingi sõnum, oli pühapäeval päästeamet, kes oskas anda vaid soovituse panna aknad kinni ja võimaluse korral oma nina õue mitte pista.
Mõistetav, et õhurikkuja kiire tabamine pole lihtne ülesanne, kuid see ei õigusta riigiasutuste aeglast tegutsemist. See on ikkagi tavamõistusele arusaamatu abitus.
Samas tasuks Kohtla-Järvele koondunud keemiaettevõtetel mõelda tõsiselt iseregulatsiooni organi moodustamisele. Olgu selle nimi haisunõukogu, lõhnakomitee või midagi muud. Mõte oleks aga selles, et sellistel puhkudel oleks kõigi osapooled ühishuvi reostuse allikas kindlaks teha. See võiks olla hea tava nende ettevõtete endi huvides. Olukord, kus igaüks püüab vaid oma nime puhtaks pesta, korrutades, et “meie pole teind”, ei kasvata usaldusväärsust keemiatööstuse vastu.
Sellist tsunftipõhist enesekontrolli oleks vaja, arvestades, et Kohtla-Järvel rajatavasse tööstusparki on oodata veel tervet hulka keemiaettevõtteid.