Suuremad haisuprobleemid kestavad Kohtla-Järvel vahelduva eduga juba vähemalt viimased 15 aastat.

Kogu selle aja jooksul on kõiksugu keskkonnaga seotud ametkonnad asja uurinud, seiranud ja püüdnud selgitada, kuid tavaliselt mingeid tõsikindlaid tõendeid haisu allika kohta pole saadud. Enamasti pole õnnestunud fikseerida isegi õhureostust.

Ametivõimud on parimal juhul õlgu kehitades esitanud oletusi, et küllap on see mitme ettevõtte tegevuse koosmõju, mis sellist ebameeldivat tulemust õhku paiskab. Kellelegi näpuga näidata pole siiani söandatud. Olukord sarnaneb justkui kõhutuule laskmisega täistuubitud bussis, kus kõigil on sellest ebameeldiv, kuid kedagi süüdistada ei saa, mine tea, äkki on hoopistükkis kah mingi koosmõju või… Ja lõpuks, ega tervist ei kahjusta ju.

Nali naljaks, kuid kogu see õnnetu haisupüüdmine hakkab muutuma üha naeruväärsemaks, kus riik on püstitanud aina moodsamaid seirejaamu ja laboreid, üha rohkem armastatakse rääkida, kuidas keskkonnatasusid investeeritakse selleks, et vähendada saastekahju, kuid kui on järjekordne juhtum, on meie keskkonnateenistused järjekordselt võimetud midagi välja selgitama. Tekib küsimus, kas on ostetud valesid aparaate või töötavad nendega valed inimesed. Või on Kohtla-Järve haisud nii spetsiifilised, et tänapäeva tehnoloogiad ei võimaldagi neid tuvastada? Viimasel juhul tuleb küsida, milleks siis üldse kallitele riistadele raha raisata.