Küllap on igaüks õngega kala püüdnud või vähemasti näinud, kuidas seda tehakse. Konksu otsa pannakse rasvane ussike ja visatakse vette. Kala näeb head suutäit, rõõmustab ning neelabki alla. Ja satub ise konksu otsa, seejärel aga kavala kalamehe pannile. Ka mõningad inimesed on varmad sööta alla neelama. Paku vaid mõndakümmet eurot ning juba teevadki mõtlematult ja kinnisilmi kõike, mida vaid palutakse. Ka lausa läbinähtavaid lollusi, langevad lihtlabase petutriki ohvriks. Saamahimu hukutab.
Hiljuti ilmusid Püssi linna vahele kaks sullerit. Nende nõks oli igivana ning läbinähtav. Laenatagu aga neile oma dokumente ja pangakaart. Seekord oli legend selline, et nemad tahavad metalli müüa, aga neil pole pangaarvet, kuhu saadav raha üle kanda. Et anna oma pangakaart ja dokumendid, meie laseme sinna raha üle kanda ja võtame selle välja. Sina saad seejärel kaardi ja dokumendid tagasi ja meilt 20 eurot veel pealekauba, ise lillegi liigutamata.
Mõnigi keeldus sellest kahtlasest ettepanekust, kuid alati leidub ka lihtsameelseid, kes liimile lähevad. Nii leiti seekordki keegi 20 eurot ihaldav lollike. Algul läks kõik libedalt. Laenas oma panga- ja ID-kaarti, sai need varsti tagasi ja lubatud 20 eurot veel kah. Kõik oli okei? Kahjuks mitte. Nagu oligi arvata, ootas lihtsameelset ees veel nii mõnigi üllatus. Kuna operatsioon oli targu planeeritud vahetult pärast pensionipäeva, avastas lihtsameelne varsti, et juhuslikult on arvelt ka tema pension välja võetud. Ja vähe sellest, tema nimel oli võetud ka mingi 600eurone kiirlaen. Nii et paganama kalliks läksid talle need kergelt saadud 20 eurot. Aga kes käskis kahtlasi sulisid uskuda, mingi vana, lihtlabase ning juba üldtuntud nõksu õnge otsa minna?
Ega see dokumentide laenuks küsimine ainus sulitrikk ole. Alles äsja kirjutati lehtedes ja räägiti teleris kelmist, kes vanainimesi pügas. Vana kulunud jutuga, et vanuri laps või lapselaps olevat teinud autoavarii ja et kriminaalasjast pääsemiseks ning halva loo summutamiseks oleks vaja nüüd maksta pisut seda money-money. Ja leiduski lolle, kes võhivõõrastele oma raha andsid, mõni isegi mitu tuhat.
Pärast aastavahetust sain ma ka ise ootamatu e-kirja, just nagu olevat keegi meie valla mees Inglismaal reisides oma rahakotist ning pangakaartidest ilma jäänud ning vajavat nüüd hotelliarve kinnimaksmiseks ja koju tagasitulekuks kiiresti laenu. Säärase abipalve said muuseas kõik, kes tolle isikuga olid kunagi e-kirju vahetanud. Ju siis olid kelmid tema arvutisse sisse häkkinud ja sealt aadressid omandanud. Vähemasti seekord jäi see suli saagita, sest kõigil kirja saanuil jagus taipu enne raha saatmist helistada ja välja uurida, kas too mees on üldse kusagile võõrsile läinud. Muidugi oli ta ilusasti kodus ning ei teadnud kogu sellest asjast mitte midagi. Aga ega tema polnud ainus, kelle nime varjus seda trikki prooviti. Oli teisigi. Ja nagu telekast räägiti, olevatki keegi lihtsameelne rakverelane sellisesse lõksu läinud ning vist sulidele tuhatkond eurot raha saatnud.
1990ndatel ringles meil siin päris palju niinimetatud Nigeeria kirju, kuid need olid mõeldud mitte vaeste pensionäride, vaid pigem rumalate ning ahnete rahakate püüdmiseks. Viimasel ajal pole neist siinmail enam kuulda olnud, kuid näiteks mullu sai sellise pakkumise üks minu Soomes elav ja töötav sugulane. Kirjas paluti temalt kaasabi mingi Šotimaa pangas asuva miljonipärandi väljavõtmiseks. Abipalujaks oli väidetavalt mingi Lõuna-Aafrikas elav 19aastane noor tibi, maalt välja saadetud või põgenenud endise Somaalia riigiametniku tütar. Pärast miljonite edukat kättesaamist (mis eeldaks muidugi vahendaja poolt mõne tuhande euro kulutamist) oli lubadus see kuninglikult, nii mitmesaja tuhande euroga tasuda pluss veel lisatasu natuuras pealekauba. Oli ju hiilgav pakkumine? Lihtsameelsetele. Mina tõin tolle sugulase õhulossist maa peale tagasi, kuid küllap mõni loll ikkagi kusagil leidub, kes ahvatleva sööda alla neelab.