Et maailmal on ammu diagnoos, peaks ka viimasele nooruses pea peale kukkunud prussakale selge olema. Kõik võiksid laulda “Mustamäe valsi” viisil:

“Nüüd olen grupi peal,

maailm on õrn ja hea.

Ning selle õnne eest

ma tohtrit kiitma pean.”

Nüüd, kui Briti sõjaminister − pöördugem ikka tagasi ausate nimetuste manu, kaitse… kaitse… see on hämapläma − viisteist aastat tagasi juhtunud põlvekatsumise pärast tagasi astus, on… ikka on.

Karp väga avali.

Et, mõistagi, annab imestada, miks üllas neidis siis kohe tüübile kõrvakiilu või muidu tohlakat ei andnud, skandaali ei teinud. Kuidas see ülepea meeles on, ons Michael Fallon nii muljetavaldav põlvekatsuja, et kuidagi unustada ei saa.

Kõik on võimalik ja kõike tasub uskuda.

Ülimalt suurepärasele näitlejale Kevin Spaceyle karati kah mingi ennemuinase ahistamisega kallale. Jääb segaseks, kuidas enda homoks kuulutamine selle vastu aidata võiks, aga mis mina ka Hollywoodi kommetest ja salakeelest ülepea tean.

Muidugi ei saa ka maavillaseta, Taavi Rõivas olla kah hirmsa ahistamisega kuskil Malaisias külmkappide vahel hakkama saanud.

Tore on, et me ikka muust maailmast maha ei jää. Koolitulistamine tehtud, nüüd siis endine peaminister ahistab, kõik nagu päris. Kõik nagu suurte poiste mänguväljakul. Meie ka, meie ka!

Oeh.

Mõni mees, st mina, peaks ammu kinni istuma. Ikka ahistamise eest. Kallistamine-musitamine loetakse ju vist ka ahistamiseks. Kuigi isegi kõige leebemate vägisõnade tarvitamine juba aastaid tagasi maha jäeti, siis sage telefonikõne lõpetamine hõikega “musikalli!”, teises otsas olija soost sõltumata, läheb vist ka selle alla. Või annab mõnele kummalisi vihjeid ning võimalusi jaburaid järeldusi teha.

Olgu öeldud, jube raske oleks isegi mõelda uskumisele, et Taavi Rõivas kellegi naisterahva kuskile külmkappide vahele surus. Mitte sellepärast, et lugupeetaval on sihuke viielise õpilase ilme ja olemus, käitumine, hoolsus, korralikkus kah kõik hindele eeskujulik.

Vaat, Luisa Värk on vahva laulja olemisele lisaks miskitpidi kange eesti naise nägu. Katsugu Taavi vaid eksida perekonna pühaduse vastu, tuleb kolakas. Võib-olla isegi mehhaniseeritult. Armastavat naisterahvast tuleb ikka natuke karta, natuke tuhvli all olla, mis nendega muidu üldse jahtida.

Naljakas või totakas on, et see ahistamisjuttude laine tundub moeasjana. Tuleb meelde kaks moekust lustakate 1990. aastate algusest. Kui keegi suri, siis ikka AIDSi. Hea mitu aastat pole justkui teemaks olnud, ju pole enam moes, nüüd on uued ja trendikamad tõved. Teine oli homode avastamine igalt poolt. Isegi surnud, kes ennast ju kaitsta ei saa, kuulutati säilinud kirjavahetuste, maalidesse peidetud sümbolite läbi homodeks, Shakespeare’ist Gogolini.

Ju siis praegu on äge süüdistada ahistamises, mida see ka tähendaks. Isegi tululik, mõlemale, nii süüdistajale kui pahapahale. Mõlemad saavad pildile. Tea, võib-olla varsti polegi päris meesterahvast, kui pole süüdistatud, mingi jobu, ei enamat. Pole ehk päris kohane, aga Frank Sinatra ju laulis: “You’re nobody till somebody stalks you” ehk sa pole kuulus, kuni mõni fänn ei jälita. Midagi sinnapoole.

Läheb üle, tuleb midagi veel jaburamat.