Aasta tagasi, kui ametisse asus Jüri Ratase valitsus, oli Ida-Virumaal põhjust olla eriti lootusrikas. Esimest korda taasiseseisvumisaja jooksul oli riigis võimul kolm erakonda, kel oli kokku rohkem kui 80protsendiline Ida-Viru valijate toetus. Koalitsioonileppesse kirjutati sisse ka mitu Ida-Viru jaoks suurt asja − eelkõige sisekaitseakadeemia kolimine Tallinnast Ida-Virumaale ja maakonna investeeringute programmi koostamine, mis pidanuks tooma siia igal aastal täiendavalt 50 miljoni euro ulatuses investeeringuid.

Aasta hiljem kipub õigus olema pigem nendel pessimistidel, kes arvasid juba tookord, et tegu on suuresti pigem õhulosside kui plaanidega, mis ka reaalselt teostuvad. Täpsemalt väljendudes lükkub nende plaanide elluviimine aina edasi ja ambitsioonikus kuivab üha rohkem kokku.

Ida-Virust räägivad selle valitsuse ministrid ehk tõesti rohkem kui eelmised. Ent selle rähklemise vilju siiani pole. Terve sisekaitseakadeemia ületoomise plaan kärbus otsuseks teha Narva hoopis kolledžitaoline asutus, mille külge tuleb kunagi ka ujula, millest aga juba praegu võimulolevad poliitikud eesotsas peaministriga kui kõige silmapaistvamast töövõidust Ida-Viru suunal ette kannavad.

Ida-Viru programm, mis loodeti juba aasta alguses vastu võtta, on takerdunud valitsusbürokraatia rägastikku. Tahet justkui oleks, aga tulemused on samavõrd olematud nagu uued töökohad Jõhvi tööstuspargis, mille piduliku avamise teist aastapäeva just neil päevil võib tähistada.

Võib ju mõelda, et paljud asjad võtavad rohkem aega, kui esialgu arvatud. Ainult et aega pole praegusel valitsusel just üleliia palju jäänud.