Yana Toom. Põhjarannik püüdis Ida-Virumaa kõige populaarsemalt poliitikult, keskerakondlasest Euroopa parlamendi liikmelt Yana Toomilt uurida, millised on tema lahendused, et maakonnas hakkaks elu ülesmäge liikuma.
Üks asi on teha pidevalt etteheiteid, mida valitsus on jätnud tegemata, aga milline on teie positiivne programm, et Ida-Virumaal muutuks olukord paremaks?
Tegelikult on olemas päris hea ja adekvaatne dokument, mille nimi on Ida-Virumaa arengukava ja mis koostati maavanem Andres Noormäe juhtimisel. Seal on kõik väga õiged probleemide püstitused, aga pole pakutud ühtegi lahendust.
Kui ma küsisin, milles asi, siis mulle öeldi, et taheti, et oleks paindlik dokument. See on nüüd niivõrd paindlik, et muutub juba olematuks.
Vaadates, kuidas on valitsuses paljundatud ministrite portfelle, et jaguks kõigile, siis minu arvates võiks kas või ajutiselt olla ka eraldi Ida-Virumaa minister. Tegelikult on olukord katastroofiline.
Mida see Ida-Virumaa minister teeks?
Meil on vaja uut piirkonna arengukava, meil on vaja täiesti uut energiapoliitikat. Me räägime pidevalt energeetilisest julgeolekust, aga samas ei tea me, mida me oma põlevkiviga edasi hakkame tegema. Tegelikult pole mõtet sellele enam panustada − see on siililegi selge. Lihtsalt me ei julge seda inimestele välja öelda.
Ent üleöö ei muutu ju midagi, nii kaua kui meil uut kaevu pole, ei saa vana kinni lükata.
Seda küll. Aga see üleöö jutt kestab juba 20 aastat. Peaks juba ükskord sellega edasi minema.
Kindlasti oleks vaja muuta maksupoliitikat, maksureformi Eestis tervikuna ja maksuerandeid Ida-Virumaa jaoks.
Ühelt poolt te räägite, et riigil oleks vaja kulutada rohkem raha, et viia ellu kõiki neid meetmeid, mis sahtlites tolmavates arengukavades on kirjas, kuid jäänud rahapuudusel aastaid tegemata, teiselt poolt on vaja teha maksuleevendusi. Kuidas siis riik oma tulud saab?
Siin ei ole mingit vastuolu. Kui anname maksupuhkuse tinglikult öeldes mõnedele ettevõtjatele, kes garanteerivad, et nad loovad kahe-kolme aastaga ettevõtte, mis hakkab tootma kõrge lisandväärtusega toodangut, siis see tasub ajutise maksuvabastuse ära.
Meil on väga kõrged tööjõumaksud. See on sada korda uuritud ja puuritud tõsiasi. Aga me ei tee midagi. Stenbocki majast kõlab vaid, et maksusüsteem peab olema ühtne. Sel on oma plussid, aga see ei soosi selliste äride teket, mille toodangul oleks suur väärtus ka välisturul. Meie peamine ettevõtlus kipub olema majutus ja toitlustus.
Meil on vaja programmi, mis toetaks suuremat väärtust loova ettevõtluse arendamist. Seda meil ei ole. Meil on palju asendustegevust. Me arutame kas NATO kontingendiga seotud küsimusi või kooseluseadust.
Ida-Viru suurest potentsiaalist on räägitud 25 aastat. Enamiku sellest ajast on siinsetes linnades olnud ainuvõim Keskerakonna käes. Kas teie arvates on põhjust piirkonna kehva olukorra pärast etteheiteid teha vaid riigi võimudele või on ka kohalikud juhid jätnud midagi olulist tegemata?
Ma ei tahaks kritiseerida oma erakonnakaaslasi.
Andke siis head nõu.
Ma usun, et tegelikult on siin mõlemad põhjused. Üks asi on, et kuna Ida-Virumaal on põhiliselt Keskerakonna valijad, siis vahest võib-olla valitsebki selline retoorika, et mida halvem, seda parem.
Kelle seas?
Nende seas, kes raha eraldavad.
Või on samasugune hoiak kasulik ka kohalikele juhtidele, kuna see aitab oma valijaid hoida?
Elektoraat liigub. Protestielektoraat hääletab igal pool, ka Ida-Virumaal, jalgadega. Paljud inimesed on läinud. Seepärast ma ei usu, et see on kohaliku võimu huvides.
See on äraunustatud kant, kus lõviosa on venelased, kes ei julge väga oma õiguste eest seista. Kujutage ette, kui sellised koondamised oleksid kusagil mujal Eestis…
Keilas?
Keilas 613 inimese koondamine alles tuleb. Aga kui mujal Eestis mõnes piirkonnas oleks koondatud tuhandeid inimesi, nagu Ida-Virumaal paari viimase aasta jooksul, siis ilmselt oleks meil suur mäss Toompea lossi ees. Ida-Virumaa inimesed ei lähe mässama. Nad on teistsugused inimesed.
Mida oleks vaja kiiresti teha Ida-Virumaa olukorra parandamiseks?
Ma arvan, et tuleks kokku kutsuda kriisikomitee, ümarlaud või midagi sellist, mis ei koosneks poliitikutest, vaid asjatundjatest.
Kui Eesti iseseisvus, siis kutsuti riigi ülesehitamiseks tarku päid ja eestluse esindajaid üle maailma kokku. Istuti ühes ruumis ja arutati, kuidas minna edasi. Miks me ei saa seda teha nüüd ka Ida-Virumaa probleemide lahendamiseks? Väljapääsud on raudselt olemas.
Millest see tuleb, et Eesti väiksuse juures on Kohtla-Järvel korteri väärtus Lasnamäe omast 12 korda väiksem? Kas see ei ole ka kohaliku omavalitsuse tegemata töö tagajärg, et pole osatud piirkonda arendada ja siia investoreid meelitada? Samas vastandutakse keskvõimule, aga ei tehta koostööd.
Ma ei oska hinnata, kui tõhusad on olnud koostööotsingud. Ma tõesti seda ei tea. Ma olen selle piirkonnaga tihedamalt seotud olnud vaid paar aastat.
Mingil ajal ostsid venemaalased Ida-Virumaal massiliselt kortereid, et saada endale Schengeni viisat. Nüüd pole neil raha reisimiseks, nad ei käi siin enam, ei maksa kommunaalmakse ja me ei saa sellega midagi ette võtta. Korteriühistu pole võimeline seda Vanjat kusagilt Murmanski oblastist leidma. Seadused ei võimalda midagi teha.
Kunagi ütles Andrei Hvostov tabavalt, et meie ühiskond annab pidevalt signaale, aga puudub aju, mis neid analüüsiks ja pildi kokku paneks. Meil jääb puudu strateegilisest juhtimisest.
See on tegelikult väga halb, et Keskerakonda toetab 80 protsenti venelastest. See on väga hea erakonnale, aga väga halb sellele seltskonnale. Mida rohkem erakondi on võlgu lahendusi eri gruppidele, seda suurem on tõenäosus, et nende heaks ka midagi tehakse.