Tore noor olhonlane Aleksei Kuržumov viis meid seitse tundi kestnud rallile oma VAZi bussiga − Hužirist Hoboi maaninani (fotol), kus on kõige hingematvamad kaadrid, ja tagasi. 
Ivolga datsan on esimene budistlik klooster, mis N. Liidus avati. Aasta oli siis 1945. 
Nägime, kuidas Vene dessantnike mütsides hülgepaar esitas basseinis raseda dresseerija (fotol) juhatusel etendust “Baikali nerpade spetsnaz”. 
Hüljatuna näival Hužiri kalakombinaadi alal kohtab mitmeid suurepäraseid kunstiteoseid. 
Listvjanka on Irkutski inimestele lähim suvituskoht Baikali ääres. 
Irkutskis on mõjukas monument nõukogude kultusrežissöörile Leonid Gaidaile ja… Kaukaasia vangistajaile. Augustis õnnestus teoks teha ammune unistus külastada Baikali kanti ja käia salapärasel Olhoni saarel. Kui nii pikk reis sai juba ette võetud, käisime tütrega ka Burjaatias ära.
Loen 2005. aasta Põhjarannikust enda aruannet ekspeditsioonist, mille käigus sõitsime Krasnojarskist jõelaevaga Tškalov 2000 kilomeetrit Jenisseid mööda põhja, et lõpuks Norilskisse jõuda.
Ammune seeme
“Laeval sõbrunesin Tomski telemeestega, kes suundusid Turuhanski sadamast tundrasse otsima kunagise Stalini projekti koondnimetusega “objekt nr 503″ jälgi. /…/ Tomskilaste põnevad reisijutud aitasid peletada pika laevasõidu tekitatud spliini. Mehed olid käinud nii Burjaatias kui Mongoolias, teadsid rääkida imelugusid Baikali müstilisest saarest nimega Olhon ja raskesti ligipääsetavast Putorana platoost. Sellega on sageli nii, et ühest reisist saadakse inspiratsiooni järgmisteks.”
Ju siis külvati seeme, mis idanes küll aeglaselt, aga vähemalt 11 aasta järel kandis vilja. Pärast äsjast Siberi ekspeditsiooni kirjutas sõber Maša, kes elab Tallinnas: “FBst vaatasin sinu ja Mirjami puhkusepilte − nii tore reis, tundub, oli! Kui kaua sa seda planeerisid? Ma tahaks kunagi käia Kamtšatkal, kust mu isa on pärit, aga tundub, et sellist reisi on vaja kaua planeerida ja uurida palju asju.”
Järelikult võib teistelegi huvi pakkuda, kuidas sellist sõitu ette valmistatakse. Võib ju kasutada valmis pakette ja lasta end graafiku järgi ringi lohistada − nt Sandberg Reisid korraldab Baikali avastusretke. Aga see kestab vaid nädala. Lendad sinna ja tagasi ning vaim ei jõua järele äkki? Mulle endale meeldiski just, et ise planeerisin ja kavandasin ning tegime teoks. Sellised ettevõtmised sisendavad eneseusku.
Abivahendeid planeerimisel muidugi oli. Näiteks tunnustatud maailmaränduri Ülane Vilumetsa poolt 2010. aastal sünnipäevaks kingitud Olev Remsu kirjutet raamat “Rongiga maailma lõppu. Tallinn − Moskva − Vladivostok”, kus sees Tiit Pruuli väärt fotod. Ülane oli muu seas sinna sisse kirjutanud: “Loodan, et see raamat viib sind russofiilina põnevatesse kohtadesse!” Remsult oli veel kaasas raamatuke “Püha Baikal”. Ja selle mehega võtsin ka enne reisi telefonitsi ühendust, sest eelmainitud raamatuist selgub, et ta on seal kandis kogenud giid.
Moskva
Ülane ise jõudis Baikali kandis enne mind ära käia − nii sain ka temalt mõnd asja pärida. Ja minu enda reisitarkus − soovitan! Kui võimalik, ärge tehke liiga üksikasjalikke plaane, olge vabamad ja loomingulised. Näiteks, kui kohapeal tundub, et mõni koht on eriti lahe, saate seal kauem viibida jne. Ma ei ostnud spetsiaalselt tagasisõidu pileteid ette, sest ei tahtnud olla ajavangis.
Reisile asudes olid meil tütrega vaid rongipiletid Moskvasse, lennukipiletid sealt Irkutskisse ja Airbnb.com´i kaudu ostetud koduööbimine Irkutskis. Kuna polnud ammu Moskvas käinud, palusin Anton Aleksejevi abi. Ta tuli meile Moskvas rongile vastu, viis hommikust omletti sööma, näitas Moskva südalinna. Näiteks praegu on mu meelest lausa kohustus käia sillal, kus tapeti Boriss Nemtsov.
Anton on ERRi ajakirjanik ja kaameramees Moskvas − nõnda näitas ta võtteplaane, kus Krister Parise ja praegu Neeme Rauaga saab seista, nii et taga paistab Kreml ja muu kohustuslik garniir, kui mõnd tulist imedemaa pealinna uudist tele jaoks edastatakse. Moskvalane Anton on sünnilt Eesti kodanik ja tal on näitlejaharidus. Kunagi avastas ta end kohaliku Eesti saatkonna valvurina ja sealt algas ka tema ajakirjanikukarjäär.
Etteruttavalt võib mainida, et tagasiteel Burjaatiast oli meil tütrega veidi pikem aeg Moskvas parajaks teha. Jõudsime nimelt hommikul kell 4 pääle neli päeva kestnud rongisõitu Ulan-Udest Moskvasse. Siis jõudsime omal käel − loe: metroos surfates − Moskva ülikooli põneva auraga asupaika, külastasime Varblase mägede vaateplatvormi ja imetlesime Moskva-city´t, mis on nagu La Défense`i rajoon Pariisis, moodne ja futuristlik. Ja üpris kõle − nagu tulevikku kujutavas ulmefilmis.
Võib öelda, et selle kompleksi moodustavad 13 pilvelõhkujat, mis paiknevad 60 hektari suurusel alal ja millest osa on pealegi kaksiktornid. Nende hulgas on ka Euroopa kõrgeim hoone, mis kannab Föderatsiooni nime ja koosneb samuti kahest tornist. Tõsi − Lääne-nimeline on palju lühem, aga just see Ida oma 374 meetriga on rekordilööja. Huvitav, mida küll sellise semiootikaga öelda tahetakse? Kahe peaga kotka üks pool on atrofeerunud?
Igatahes annab Moskva-city − mille eesliide on “rahvusvaheline ärikeskus”, ehkki seal on ka meelelahutuskeskus ja eramud − aimu, et naftabarrel on maksnud kordades rohkem, kui maksab praegu. Näiteks 2014. aastaks oli city´sse plekitud juba 12 miljardit dollarit. Ehitus jätkub. City tornidesse on hiigelpindu soetanud ka Venemaa superstaarid. Nõnda siis võite seal nagu muu seas kohalikke Trumpe ja Paris Hiltoneid kohata.
Igatahes annab Moskva-city − mille eesliide on “rahvusvaheline ärikeskus”, ehkki seal on ka meelelahutuskeskused ja korterid − aimu, et naftabarrel on maksnud kordades rohkem, kui maksab praegu. Näiteks 2014. aastaks oli city´sse plekitud juba 12 miljardit dollarit. Ehitus jätkub. City tornidesse on hiigelpindu soetanud ka Venemaa superstaarid. Nõnda siis võite seal nagu muu seas kohalikke Trumpe ja Paris Hiltoneid kohata.
Lend Moskvast Irkutskisse oli mõnus ja stressivaba. Juba seetõttu, et ma peaaegu kogu selle aja magasin. Aga tegu on siseriikliku lennuga ja juba lennujaamas oli teenindus meeldiv. Näiteks soovitas keegi Eestis meie matkaseljakotid kinni teipida − et nende vidinad kuhugi kinni ei jääks, kui nad sel lennujaama lindil sõitma hakkavad. Aga kohapeal suunati meid sõbralikult eraldi lifti juurde, millega sellist “vidinatega” pagasit transporditakse. Ja Irkutskis selgus, et… üllatus-üllatus, pagas jõudis − ilma teipimata! − kenasti kohale.
Irkutsk
Lennuk väljus Domodedovost kell 19.45 ja jõudis Irkutskisse kell 1.20 Moskva aja järgi. Aga kohapeal oli kell juba 6.20. Õige päeva algus… kui oled lõoke. Irkutski lennujaamas sõime korraliku hommikueine, mis on korraliku edu pant, ja vennastusime naaberlauaga. Üks burjaadi välimusega mees, kes oli meiega Moskvast lennanud, uuris, kuhu läheme.
Tema naabrid tegid silma ja ütlesid, et tegu on mingi kõrge kohaliku ülemusega. Too andis telefoninumbri ja palus helistada, kui Olhonil öömaja soovime või midagi. Ma teine päev viisakalt ka helistasin, aga toru ei võetud. Venemaa on nii suur, et seal on omakorda probleem eri operaatorite roaming´uga. Sõber helistab, aga näitab mingit teist numbrit. Ja teise operaatori kliendi kõne vastuvõtmine võib maksta. Olemaks internetilevis, ostsime juba Irkutski lennujaamas SIM-kaardi neti jaoks, mis meid Baikali kandis ja Burjaatias nõnda teeniski.
Irkutskis oli meie elupaigaks lukskorter Sovetskaja tänava ühe kõrgema hoone 13. korrusel, kust avanes kotkale sobiv vaade. Korteri omanik on kena neiu Jekaterina, kes ilmselt tööl veel ei käi, küll aga evib majandusharidust ja ilmselt jõukaid vanemaid. Kujutan ette, et vähemalt hooajal saab ta päris korraliku kopika üüriliste käest, kelle leiab − õigemini: kes tema leiavad, Airbnb kaudu.
Magame päeval ja läheme Irkutskiga tutvuma. Tegu on kaupmeeste rajatud ja põneva ajalooga linnaga. Linnaga aitab tutvuda nn roheline liin. Mööda linna, kõnnitee peale, on kunagi reaalselt veetud roheline joon, mille pikkus on viis kilomeetrit, ja trassi läbides tutvute olulisemate huviväärsustega. Millegipärast on esimene neist pirakas Aleksander III-le pühendet monument, aga veel näeb 29 põnevat kirikut, ajaloomälestist, tuntud kaupmeeste ja metseenide kodusid, muuseume, teatreid, väljakuid ja kaldapealseid. Ühtlasi väärt trenn laisale inimesele.
Elektri needus
Meie Irkutski kodu lähedal asub “31. kvartal”, mis on Irkutski moodsam osa, kus saab kinos, teatris ja kontserdil käia ning loomulikult šopata. Seal rajoonis asuvas rahvapärase kujundusega restoranis Miša sõin juba esimesel Siberi-päeval Baikali delikatessi, milleks oli värskelt soolatud omul. Naiskelner kirjutas mulle märkmikusse, et tegu on sagudai´ga, mille järel kirjutas: “Baikali omul.” Esmalt mõtlesin, et tegu on kalaliigiga, aga siis sain aru, et see on töötlemisviis, ja Facebooki sõbrad teatasid kooris, et seda nimetatakse meil “äkis” või “äkine”, mis tähendab seega värskelt soolatud toorest kala. Ma pole kindel, et Lüganuse kihelkonnas seda murdesõna kasutati.
Aga omulist võiksin mitu lehekülge kirjutada. Tema on peamine Baikali kala. Endeemiline − st mujal täpselt sellist pole. Ükspäev sõitsime Olhoni saarelt laevaekskursioonile ning seal pajatas nägus burjaaditar Julia Zurtajeva mitme peatüki jagu kohalikust loodusest, šamanismist, budismist ja muust, millega Baikali kandil ning eriti Olhonil side.
Kohe alguses ütles Julia, et 2005. aasta kordub tema jutus sageli. Nimelt sel aastal sai Olhon elektri. Seni elati n-ö peeruvalgel − tegelikult siis küünalde ja petrooleumilambiga − ning mingi kell anti ka Hužiri külas asuva diiselgeneraatori abil elektrit. Sellest aga ei piisanud ei külmikute ega telekate kasutamiseks. Vaat sel ajal oleks Olhonil eriti äge olnud! Aga ega nüüdki ole turistil kurta. Vähemalt pole sel Baikali suurimal saarel ühtegi sentimeetrit asfalti maas. Ja kohalikud on nagu päris. See tähendab, et nad pole turistide lõbustamisega lolliks läinud.
Aga koos elektri saabumisega jõudis saarele ka täiesti ootamatu needus. Nimelt kaabel toodi lühimat teed pidi − st samast kohast, kust kõik saarele saabujad praamiga kohale tuuakse, mis on vaid kilomeetrine tee üle vee läbi Olhoni Väravate nimelise väina. Aga just sedasama teed kasutas Väikse Mere kõige maitsvam asukas ehk Malomorski omul (tema teine nimi on Nižni Angarski omul).
Fauna
Varem saabus see hinnatud kala Väiksesse Merre, mis on Olhoni saare ja maismaa vahel asuv väinameri, mille suurim sügavus on vaid 150 meetrit (kogu Baikali sügavaim koht on 1637 meetrit!), just läbi Olhoni Väravate. Aga veealune kaabel oma vibratsiooni ja väljaga tundlikule kalale ei meeldi ning… Nüüd ujub ta elektriliinini, pöördub tagasi suurtesse sügavustesse ja jääb sinna unne. Ja kohalikud pidid kalapüügilt turismile ümber orienteeruma. Ega see üleöö toimunud, aga viie aasta jooksul sai turism peaaegu 99 protsendi saareelanike ainsaks sissetulekuallikaks.
Omulist keetis meile uhhaad tore noor olhonlane Aleksei Kuržumov, kes viis meid seitse tundi kestnud rallile oma VAZi bussiga − Hužirist Hoboi maaninani ja tagasi, kus on kõige hingematvamad kaadrid. Trass läbis saare selle osa, kus me polnud varem käinud. Ja rappumine olematul teel oli nii vägev, et itaallasest reisikaaslane suppi süüa ei julgenud − arvas, et see tuleb tagasiteel välja.
Peale omuli on Baikali sümbolloom viigerhüljes (vene k. нерпа). Neid nägime lähedalt tegelikult alles mitu päeva hiljem Listvjanka-nimelises Baikali-äärses suvituskohas. Seal on nimelt nerpinaariumi-nimeline asutus, kus hooaegadel etendatakse ka hülgetsirkust. Nägime, kuidas Vene dessantnike mütsides hülgepaar esitas basseinis raseda dresseerija juhatusel etendust “Baikali nerpade spetsnaz”. Ei poolda küll loomade kasutamist tsirkuses, aga ju siis ei jagunud meelekindlust seda boikoteerida. Ja rase dresseerija oli normaalne: lubas firma kiuste salaja pildistada.
Kohalikud hülged elavad peamiselt Uškani neljal saarel ja nende arv on kohutavalt kasvanud: normiks peetakse 18 000-20 000 isendit, aga mullu loeti neid 55 000. Isegi hülgekatkuga kaaluti neid nakatada. Viigerhüljestel veab, et nende liha ja rasv tänapäeva hellitatud inimesele ei kõlba. Küll saab nende nahast igavesti sooje untasid ja mütse. Rasvaga pidi olema selline lugu, et kui külmutad selle ära ja lõikad kuubikuiks, pidi see keelel maitsema ja sulama kui marmelaad. Nina tuleks siiski kinni hoida. Veel mäletatakse, et kui külas keegi viigrit keetis, teadsid sellest kõik naabrid. Lihtsalt hais andis märku.
Lärmakas varas
Aga ka nende liha on söödav. Seda tuleb vaid viies kuni seitsmes vees keeta. Esimene keetmine kestab kuni kaks tundi ning siis on vesi lausa must ja kattub väikeste violetsete mullikestega. Aga kui kogu see kamm on läbi tehtud, pidi viigri liha olema täiesti lambaliha maitsega. Mina seda ei söönud − seega ei kinnita ega lükka ümber. Loomulikult on viigerhülged ka kalameeste “lemmikud”, sest neilegi maitseb omul. Sukelduvad võrkude manu, hammustavad omuli seljast palakese, jäävad veel võrkudesse kinni, lõhuvad need ära ja lahkuvad. Sestap kutsuvad kalurid neid selliste hellitusnimedega nagu “vaikne varas” ja “merirott”.
Ent veel hullem tegelane on Baikali saartel kodu leidnud kormoran. Temal on uhkem hüüdnimi − “lärmakas varas”. Ja tema käitumine pidi olema Baikali kandis veel hullem kui mujal laias maailmas, kus, olen kuulnud, kormorani samuti ei armastata. Neil on kambas nimelt väljatöötatud kindel strateegia kalameeste ja nende saagi ründamiseks. Kõigepealt tiirutab eelsalk madalal vee kohal ja otsib võrke. Kui võrk kaladega leitud, kutsuvad luurajad teised kambajõmmid kohale ja läheb pidusöögiks.
Kormoranid võivad sukelduda kuni viie meetri sügavusele ja olla vee all lausa neli minutit. Ja kui siis kaluritele ei meeldi nende tegevus, hakkab osa neist kalureid tiibade ja nokkadega ründama, aga peamine relv on nende jäledalt haisev väljaheide. See on ka nii söövitava ja mürgise toimega, et mujal, kus nad elavad puudel, surevad need kähku ära − ei pea sitale vastu. Aga Baikalil elavad nad kaljudel, kust on kajakad välja tõrjunud. Ka laevaga sellisest saarest möödudes tunneb juba 200 meetri kauguselt “meeldivat” aroomi.
Talvel on Baikal üleni jääs ja siis tahaks samuti ses paigas olla. Jää nimelt on väga läbipaistev − nagu müstilise järve vesigi − ja spetsiifilised tuuled puhuvad peegelsiledalt jääpinnalt lume. Kujutan ette neid talviseid vaateid!
Ivolga datsan
Eelmainitud Julia on ilmselt šamaanide suguvõsast ja tema jutust aimus, et tema peab kohalikke budiste pigem agressoriteks. Eks nood saabusid hiljem ja tekkis konflikt ürgse kohaliku traditsiooniga. Siiski viis Julia meid kummardama Ogoi saarel asuvat valget budistlikku stuupat, mida peetakse valgustuse ja deemonite peletamise allikaks ning mis on pühendatud kõigi Buddhade emale. See rajati sinna samuti kuulsal 2005. aastal ja selle ehitajad tulid kokku maailma eri paigust. Sel saarel keegi ei ela − seal on vaid stuupa kujul väeallikas, mida käiakse kummardamas ja mille ümber tehakse päripäeva ringe.
Saan aru, et turismi huvides mõeldakse vahel välja igasugu lugusid, aga mulle tundub, et Baikali kant on “klaashelmestetagi” nii võimas, et lisalegende juurutada on kurjast. Siiski räägitakse müstilisi lugusid näiteks Rõtõi maaninast Baikali loodekaldal. Seal pidi alatasa midagi juhtuma − helikopterid kukuvad näiteks alla. Mind lubati 35 000 rubla eest sinna kohale viia, aga… siis pidavat ka kirstu valmis panema.
Nimelt liiguvad kuuldused, et keegi, kes on seal veidi ringi vaadanud, ei ela enam aastatki. Mingid ufoloogid väidavad, et seal käivad NENDE kosmoselaevad end laadimas. Ühesõnaga selline bensukas. Teised jälle teavad rääkida, et sinna on maetud iidsed vägevad. Seal lendavatest hiiglaslikest mesilastest rääkimata (see on vist seriaalist “X-files” võetud). Igaks juhuks ei plaani lähiajal sinna minna.
Oma ekspeditsiooni lõpetasime Burjaatias. Ulan-Ude ei jätnud nii meeldivat muljet kui Irkutsk. Hoopis teine maailm. Tegu pole enam ka Siberiga, vaid Burjaatia asub juba teispool Siberit. Igatahes on Ulan-Udes maailma suurim Lenini pea. Ka nägin seal kõige mastaapsemat nn Suure Isamaasõja memoriaali, mida olen näinud.
Aga meie läksime sinna pigem, et külastada 1945. aastal Stalini loal avatud N. Liidu vanimat budistlikku datsan´it Ivolgas, mis on Ulan-Udest umbes 70 kilomeetri kaugusel. Pean tunnistama, et Lenini muumiat ma pole näinud, aga ses kloostris on imeline mediteeriv munk − nagu usuvad budistid. Ketserid võivad öelda, et tegu on soolas mumifitseerunud Daši-Doržo Itigeloviga (1852-1927), kes oli Venemaa budistide juht. Igatahes mulje temaga kohtumisest oli vägev.
Tagasi koju tulime maailma pikimat raudteeliini mööda Ulan-Udest Moskvasse − üle nelja päeva sõit − ja sealt edasi rongiga Jõhvi. Loodan sellest midagi poolkirjanduslikku kirjutada, sest teel kohatud karakterid olid nii eredad ja samas − nagu näidendis − suurema üldistusjõuga.