Reedel startis karavaniseltskond Atsalama külast Tagavälja talust kell kaheksa hommikul. Järgmine öömaja ootas Pühajõel. MATTI KÄMÄRÄ Saksamaalt Novgorodi suunduv hobukaravan püüab praegu pilku Ida-Virumaal ja jõuab esmaspäeval Venemaa piirile. Siis algab 2300 kilomeetri pikkuse teekonna viimane vaatus.
Reede hommikul kell kaheksa on lõbus reisiseltskond Tagavälja talu maadel stardivalmis.
“Me pole alati nii varajased, aga peame järgmisse sihtkohta jõudma kella kolme paiku ning seetõttu alustame veidi varem (öö vastu laupäeva saadetakse mööda Pühajõe puhkemajas − toim.),” pajatab üks kutsaritest Achim Rensch.
Osa sõitjaid vaheldub
Talle ja abikaasa Gritile on see kolmas lõik, mille nad kaasa teevad. “Olime alguses kolm päeva, seejärel 27. augustist 6. septembrini ning uuesti ühinesime reisiga üleeile. Vahepeal tegime sunnitud pausi, et tööl käia − kolme kuu pikkust puhkust ei saa me endale lubada,” räägib abielupaar.
30pealisest seltskonnast on peaaegu kolm kuud teel seitse inimest, ülejäänud vahelduvad. Näiteks Friedbert Enders on korraldaja rollis ega saa endale kõrvalhüppeid koju lubada. “Minul on nüüd alati puhkus − olen pensionär,” muheleb ta. “Oleme sõitnud läbi Poola, Kaliningradi, Leedu, Läti ja Eesti ning inimesed on meid kõikjal soojalt vastu võtnud. Nii ka Eestis.”
“Üks positiivne asi, mis Eestis kohe silma torkas, on see, et siin on teeääred palju puhtamad. Ilmselt on see taara kogumise süsteemi teene − Lätis ja Leedus seda ei ole,” lisab Achim Rensch. “Eesti on ilus väike maa, kus elavad imetoredad inimesed ja on kaunis loodus. Näiteks Peipsi järv on imeline.”
Järve ääres Mustvees jäädi enne Ida-Virumaa piiri ületamist laagrisse mitmeks ööks, et nii hobused kui ka inimesed saaksid hinge tõmmata. Enamasti ootab karavaniseltskonda iga päev uus öömaja.
“Hobused on hästi vastu pidanud. Vaadake, kuidas nad naeratavad,” kiidab Rensch. Tõepoolest, nii palju ilusaid hobuseid korraga näeb harva.
Täies mahus saab seda lugu lugeda laupäeval, 22. septembril, ilmunud Põhjaranniku paberlehest.