Eduard Salmistu, Ülle Lichtfeldt ja Madis Mäeorg juhatasid eile sisse Kukruse kuuenda teatrisuve. 

Vovotška kulistab viina, otse karahvinist. Viimseni pingul kitarrikeeled ähvardavad pillimeeste sõrmede all katkeda. “Lai-la-laila,” möiratakse laulda staadiumis, kus sõnu pole enam vaja. Ja selle kaose keskel nosib Julia vaikselt laua taga pliine. Amps, veel üks amps, viisakalt, noa ja kahvliga.

Aga see on alles tormi algus.

Vint peale

“Paviljon ei ole veel valmis. Vaata, mis ilm on, töömehed ju joovad! Mu tuvikene, suve lõpuks saab kindlasti valmis,” lubab kaupmees Zgutov.

Lubab mõisaproua Nadežda von Meckile.

Akna taga ladistab vihma. Juba teist päeva.

Von Meck on meeleheitel, sest paviljon pidi saama valmis päevaks, mil Kukruse mõisas avatakse pidulikult teatrisuvi.

“Ema, tule, lööme tantsu!” keerab karahviniga ringi tralliv Vovotška olukorrale vinti peale, lastes vilet ning hüpates kükktantsu. “Paviljoni terviseks!”

Parunessi tütar Julia sööb laua taga vaikselt pliine. Amps, veel üks amps. Viisakalt, noa ja kahvliga. Nagu ümberringi suhtetormi polekski.

“Me avame selle siiski,” teatab Zgutov otsustavalt ning läheb linti ja kääre otsima.

Kõrvalruumist ilmub Jõhvi bigbändi tuumik ning puhub kõigil kõrvad lukku.

“Lõpuks kuuleme ka head muusikat,” on Zgutov rahul. Tal on Tšaikovskist ja klaverist kõrini.

Aga pööraseks muutunud Vovotška ei lase linti läbi lõigata.

Vovotška hüppab lindiga rahumeeli keksu ning jookseb siis minema, Zgutov ja ema kannul.

Tagaajamine kestab mitu ringi, ühest uksest sisse, teisest välja, kuni parunessi jõud raugeb. Ta peatub laua juures, torkab Julia taldrikul olevad pannkoogid kahvli otsa ning võtab viinakarahvinist kõva klõmaka.

Lindi Vovalt kätte saanud, kuulutab Zgutov… Ei, ei, mitte paviljoni avatuks, vaid… “Sellega ma kuulutan Kukruse teatrisuve avatuks! Hakkame kõik pliine sööma.”

Sel suvel uuesti

Kaupmees Zgutov, paruness von Meck, tema poeg Vova ja tütar Julia on tegelased Urmas Lennuki dramatiseeringus “Kui seda metsa ees ei oleks”, mille lavastas Eili Neuhaus ja mida mängiti Kukruse mõisas eelmisel suvel kümme korda.

Mängiti edukalt: enamik etendusi oli välja müüdud.

Ja mängitakse sel suvel taas, augustis.

Ega Neuhaus lavastuses midagi muutnud pole? Kas parunessi mängiv Ülle Lichtfeldt ikka lendab Tšaikovski muusika võimul alasti metsa kohal, kuused silitamas puusi, kased riivamas rindu?

“Lendab,” noogutab Eili pead.

Ja Salmistul, kes kaupmeest mängib, on püksid rebadel?

“On.”

Ja Salmistu ja Madis Mäeorg Vovotška osas hüppavad aknast välja?

“Hüppavad.”

Ja Lichtfeldt hüppab pärast ka?

“Tema ka.”

No siis on ju kõik korras!

Hommikul Kohtla-Nõmmel, õhtul Kukrusel

Kõik on nagu eelmisel suvel ja ei ole ka.

Zgutovi roll on toonud Salmistule vahepeal suure tunnustuse − Eesti teatriauhindade nominatsiooni.

Suur tunnustus talle, suur tunnustus väikesele Kukruse mõisa projektiteatrile.

Ei tea, kas nüüd rullitakse Salmistu ees punane vaip lahti, kui ta Zgutovina lavale astub?

“Ei, ma arvan, et siis peaks hoopis plaksutama, nagu vene teatris kombeks on, kui suur Aktjor Aktjorovitš lavale tuleb,” mõistab Eili nalja ning vastab samaga.

Igal juhul on see veel üks põhjus, miks minna lavastust Kukruse suveteatrisse vaatama, sedapuhku ilma naljata.

Lennukil polnud mullu dramatiseering veel valmis, alles poole peal, kui Salmistu seda lugedes mõistis, et tahab Zgutovit mängida, kohe väga tahab. “Ma naudin laval olemist sada protsenti,” kostab ta. “Seda osa on lust teha.”

Salmistut näeb sel suvel Ida-Virumaal veelgi. Näeb Kohtla-Nõmmel Eesti kaevandusmuuseumis “Kaevurite päeva” lavastamas. “Hommikul Kohtla-Nõmmel proov, õhtul Kukrusel lavale. Hommikul proov, õhtul lavale,” kirjeldab ta, mis augustis toimuma hakkab, kui temast saab üheks kuuks n-ö täiskohaga idavirulane.

Aga “Kaevurite päevast” teinekord pikemalt.

Suur armastus

Kas see paviljoni jutt, millest Kukruse teatrisuve avamiseks korraldatud performance’is räägiti − kas see oli osa performance’ist või ei saanudki ehitaja paviljoni tähtajaks valmis?

“Ei saanud jah,” kostab Kukruse mõisa projektijuht Gerli Romanovitš. Paviljon mõisa õuel saab valmis juuli keskel. Etendused algavad augustis − 3. augustil on esimene, nii et selleks ajaks on ta igal juhul valmis.

Tänavune teatrisuvi Kukrusel on kuues.

“Ma arvan, et ka 16. suvel kohtume siin,” märgib Neuhaus, Kukruse suveteatri ja teatrisuve ankur.

“Ida-Virumaalt ei pea põrutama Eestimaa teise otsa selleks, et suveteatrit näha. See on ka Ida-Virus olemas,” ütleb ta.

“Kui seda metsa ees ei oleks” on lavastus armastusest.

Armastusest, mis keerab vindi peale ja viskab üle võlli − nagu suure armastuse puhul ikka.

Ta teeb seda tänavu augustis jälle − keerab vindi peale ja viskab üle võlli, see Neuhausi lavastatud suur armastus.