Vasknarvas pole ilmselt ühtki meest, kes ei oskaks või ei tahaks kala püüda. 

Alajõe vallas asuv Vasknarva küla tähistab 600 aasta juubelit. Nii väidavad säilinud kirjalikud allikad, kuid kohalikud elanikud on kindlad, et selle Narva jõe kaldale tekkinud asunduse ajalugu ulatub märksa kaugemasse aega. On ju üks selle paiga peamisi vaatamisväärsusi – ordulinnus – sadakond aastat vanem. Kuidas oleks see saanud tekkida ja eksisteerida ilma inimesteta? Ent las selle üle vaidlevad ajaloolased ja kodu-uurijad. Meie läksime Vasknarva suure peo eel, et vaadata, kuidas siin tänapäeval elu edeneb.

Viimati käisin siin kandis palju aastaid tagasi ja pilt, mis nüüd avanes, oli rõõmustav: mahajäetud maju oli väheks jäänud, hoovid olid puhtad, kirkad lillepeenrad ja niidetud muru rõõmustasid silma. Tänu sellele ei suutnud ka pilvine ja tuuline ilm meie tuju rikkuda.

Külas on praegu umbes sada maja. Enamikus neist elavad põliselanike, Tomassovite, Sokolovide, Raibuškinite, Trelinite, Pšenitšnikovide, Rassadkinite jt järeltulijad. Meie tutvus külaga algas ühe sellise “aborigeeni”, Aleksei Zautini õuelt.

Aleksei elab tegelikult koos perega Tallinnas, kuid peaaegu iga nädal sõidab ta nii suvel kui talvel nädalavahetuseks Vasknarva. Ta on siia ka sisse kirjutatud. Seetõttu peetakse teda õigusega kohalikuks elanikuks ning ta kuulub isegi küla nõukogusse, mis lahendab mitmesuguseid elulisi probleeme. Kaks korda aastas tuleb kokku külakoosolek, kus võetakse vastu põhimõttelisi otsuseid. “Seal valitakse ka külavanem. Palju aastaid oli selles ametis Tatjana Rassadkina, praegu aga on ohjad Jevgeni Sokolovi käes.”

Aleksei näitas oma majapidamist ja tegi meile seejärel Vasknarvas väikese ekskursiooni. Tema maja on peaaegu küla lõpus ja asub jõe kaldal. Läbi tema krundi läheb vee väljavoolukraav. Selle servades õitsevad roosid – nende eest hoolitseb perenaine.

Maja, kus pere praegu elab, on ehitatud veerand sajandit tagasi maalapile, kus elasid Zautinite esivanemad. Selle ammuse aja tunnismärgiks on kunagise sauna vundament, mida nad ei lammutanud ära, vaid ehitasid sinna välikamina, mille juures on nüüd mõnus istuda.

Kaheksas põlvkond

“Ehitasime koos isaga väikese majakese, et meil oleks ööbimiskoht, kui käime kalmistul, kus puhkavad paljud meie suguvõsa liikmed,” rääkis Aleksei. “Mina olen siin elanud Zautinite suguvõsa kaheksanda põlvkonna esindaja. Isa palus paarkümmend aastat luba ehitada maja oma esivanemate maale, kuid sai selle külanõukogult alles 1991. aasta detsembris. Nii kerkiski siia maja, mis on ajapikku muutunud sugulaste kokkusaamise kohaks. Kodukoht hoiab kütkes, sellepärast oleme hakanud üha sagedamini siin käima isegi talvel. Kui sul on juured maas, siis tuleb neid hoida, juurtetus on kõige hullem asi, mis olla saab. Meil on suur suguvõsa – elatakse Brasiilias, Austraalias, Taanis, USAs. Ma näen, kuidas nad muutuvad, kuid sellegipoolest tõmbab neid kodu ja sünnipaiga poole…”

Ehitusega otseselt kokku puutunud Aleksei kinnitab, et Vasknarva on ehitatud klassikalises vene kaldaäärse küla stiilis – tema mitte eriti suure talu maal on koha leidnud kolm maja. Aleksei sõnadele leidsime kinnitust, kui jalutasime jõe äärt pidi Sõrenetskaja tänaval.

Tänava nimi jäeti alles küla vana nime Sõrenets auks. Aleksei rääkis, et viimase 70-80 aasta jooksul on tänavate nimed mitu korda muutunud ja aastat kolm tagasi muudeti neid uuesti, kuid Sõrenetsi tänava nimi otsustati alles jätta.

“1930. aastatel elas Vasknarvas 1400 inimest, töötas kaks kooli, olid apteek, kauplus ja muud asutused. Nüüd on alalisi elanikke alla saja. Suvel on inimesi muidugi rohkem, sest siin käiakse puhkamas. Talviti on siin väga vaikne.”

Peab tunnistama, et ega siin suvelgi ülearu rahvast ole – kohtasime kahe tunni jooksul vaevu kümmet inimest. Võimalik, et paljud inimesed olid kehva ilma tõttu kodus. Kohalikud ütlesid, et nädala sees ongi vaiksem (meie olime Vasknarvas neljapäeval – toim.), aga juba reedest hakkavad tulema suvitajad.

Liinibussid käivad iga päev, kuid mitte sellise sagedusega nagu varem – mõned aastad tagasi tuli Tallinnast kaks bussi päevas, nüüd viis korda nädalas. Poodi pole külas juba ammu ning toidukraam tuleb tuua linnast või naaberasulatest. Sellepärast hoolitsevad need vasknarvalased, kellel “rattad all”, ka naabrite eest. Kuigi räägitakse, et käigus on spetsiaalne buss Iisakusse – sealt saab kõige hädavajalikumat osta.

Peod bussipeatuses

Vasknarvas pole sellist maja, kus saaks korraldada rahvaüritusi või mis tahes pidusid. Nii toimuvadki kõik küla üritused “bussipeatuses” – nii kutsub külarahvas suurt platsi küla alguses, kus peatuvad liinibussid. Vasknarva pidudele tuleb alati inimesi ka ümberkaudsetest küladest ja linnadest. Räägitakse, et ilusa ilmaga on kokku tulnud ligi 600 inimest ja külapeod on olnud väga lõbusad.

“Me kõik muidugi loodame, et kunagi saab Vasknarva jälle oma vabaajakeskuse. Praegu käib töö paadisadama rajamiseks, võib-olla selle projekti raames leitakse raha ka seltsimaja ehitamiseks,” unistab Aleksei.

Millega külarahvas tegeleb?

Nagu kõikidel aegadel, tegelevad inimesed põllumajanduse ja kalapüügiga. Kunagi töötas siin kolm telliskivivabrikut, talviti aga meisterdasid paljud jalatseid. Mihhail Stepanov, keda küla vahel kohtasime, rääkis, et praegu on tema peamine tuluallikas kala, sest ta töötab OÜs Peipus vastuvõtjana.

“Olen siin sündinud ja kogu elu elanud. Töö on siin alati hooajaline ja ega kunagi ole erilist valikut olnud – suvel püüti kala, talvel tegid mehed saapaid ja punusid võrke. Noorena käisin mujal raha teenimas – bussid käisid siis tihedasti. Nüüd võtan Peipuses kala vastu või teen vähifarmis mõnd tööd.”

Mihhaili tööandja Vadim Ivanov elab samuti juba veerand sajandit Vasknarvas. Päriselt ta küll siin ei ela, kuid käib siin peaaegu iga päev. Ta on külaseltsi liige ja ütleb, et püüab teha kõik endast oleneva selleks, et küla areneks.

“Kuid omaks pole mind kogu selle aja jooksul ikkagi võetud,” sõnas Vadim. “Tõenäoliselt jään siin igavesti “võõraks”. Ma ei võta seda ülearu südamesse, ajan oma asja ja soovin kogu südamest, et Vasknarva puhkeks õitsele, et tema tähtsus ei kasvaks mitte üksnes Alajõe valla, vaid kogu maakonna mastaabis. Küla on iseenesest ju unikaalne – siit algab Narva jõgi, teisel pool on Peipsi järv. Kui Vasknarva muutub ilusaks, heasüdamlikuks ja külalislahkeks, tõstab see kõigi elatustaset. Nimelt sel eesmärgil on plaanis ehitada siia munitsipaalne paadisadam. Kui see valmis saab, kasvab huvireisijate arv mitu korda.”

Aleksei Zautin polnud sellega, et Vadimi pole omaks võetud, üldse nõus ja ütles, et “võõrasteks” nimetatakse ainult neid uusasukaid, kes külaelus ei osale, Vadim aga on üks aktiivsemaid inimesi, kes püüab midagi paremaks teha. Pealegi annab ta kohalikele tööd – see on ka väga oluline.

Ebastabiilne äri

Mehed nentisid, et kalapüük on ebastabiilne äri. “Oktoobri lõpul saab püügihooaeg otsa ja pole teada, kas me saame 15. detsembril järvele minna või mitte – see oleneb ilmast. Viimastel aastatel on tuul kõvasti seganud – kõrged lained lõhuvad püügiriistu.”

Vadim lisas, et just seetõttu hakkas ta otsima muid “ellujäämisvahendeid” ja hakkas kaheksa aastat tagasi kasvatama vähke. Kuigi tema unistused ja plaanid olevat sajaprotsendiliselt täitunud, möönis ta siiski, et praegu mõtleks ta sügavalt järele, enne kui sellise sekeldusterohke asja ette võtaks. Protsessi peatada enam ei saa.

“See on väga raske füüsiline töö,” selgitas Vadim. “Enamjagu vähke müüme Soome, õnneks on nüüdseks tekkinud ka Eesti turg. Paraku on tänavu suuri vähke vähe, väikesi on aga nii palju, et avaldasime isegi müügikuulutuse.”

Külakuulsus

Astusime sisse ka Vasknarva vanima elaniku, tänavu 2. oktoobril 93aastaseks saava Jekaterina Zautina juurde. Külas elab ta tavaliselt kevadest sügiseni, talvel on Tallinnas. Ta elab üksi ja tuleb oma majapidamisega toime – aias on nii peenrad kui kasvuhoone. Jekaterina ütles, et ärkab varahommikul ja ruttab kohe peenarde manu. Selles peituvatki tema reipuse ja vaimuerkuse saladus. Sugulased räägivad, et memm on neile eeskujuks – isegi maal olles on tal alati soeng peas ja küüned korras.

Jekaterina mäletab külaelust palju. Kahjuks ei olnud meil seekord võimalust tema mälestusi kuulata, sest ta oli pärast linnaskäiku väsinud, kuid ta kutsus meid lahkesti külla mõni teine kord.

Jekaterina sai kohalikuks kuulsuseks pärast seda, kui tema fotot näidati Venemaa üleriigilises telekanalis, kuna ta on vene õigeusu kiriku Tallinna ja kogu Eesti metropoliidi Korneliuse klassiõde. Naine meenutab hea meelega lapsepõlveaastaid, kuigi ta pole sestsaadik klassivennaga peaaegu üldse kohtunud, hoolimata sellest, et Kornelius on eelijapäeval käinud mitu korda Vasknarvas. Aga küllap ta tuleb veel…

Piiriäärne ala

Vasknarvas on kordon, kuid need inimesed, keda sel päeval kohtasin, ütlesid, et piirivalvurite olemasolu pole eriti märgata. “Minu arvates võiks nad kohalike elanikega rohkem suhelda, kuid tegelikult nad ei tunne meid isegi nägupidi. Ma loodan, et nad vähemalt kaitsevad meid, kui midagi peaks juhtuma,” ütles Aleksei.

See-eest jälgivad paljud vasknarvalased huviga, millised muutused toimuvad jõe vastaskaldal asuvas Skamja külas. Räägitakse, et hulk aastaid polnud seal peale piirivalvurite kedagi näha, ent viimasel ajal on liikumist märgata – tekkinud on suur betoonist sadamasild, puhkebaas on jälle tööle hakanud.

“Võib-olla hakkab ka meil midagi liikuma, kui munitsipaalsadam ehitatakse. Siis peaks siia rohkem turiste tulema – meil on ju, mida vaadata: ordulinnuse varemed, prohvet Eelija skiita. Kalapüüki saab korraldada,” unistavad mehed.

Juubelipidu peetakse kaks aastat

Vasknarvalased hakkasid küla 600 aasta juubelit tähistama juba kevadel: toimusid loengud, fotonäitused, kaks päeva kestnud suur rahvapidu kontsertide, traditsioonilise uhhaa ja “lahingutega” (Narva Preobraženski polk, Peterburi 15. ratsaväepolk ja teised sõjaajalooklubid näitasid Peeter I ja Karl XII aegseid mundreid ning relvastust).

Ent ees on veel hulk muid üritusi. Aleksei Zautini sõnutsi on kavas tutvustada Vasknarva küla ajalugu, teha film ja buklet, võib-olla isegi välja lasta küla juubelile pühendatud postmark.