Eile jätkus riigikogus haldusreformi seaduse arutelu, kus opositsioon kasutas venitamistaktikat, võttes parandusettepanekute aruteludeks pidevalt vaheaegu. Opositsioon iseenesest ei eita haldusreformi vajadust, kuid väidab, et praegune seadus on liiga üldsõnaline ega lahenda olulisi küsimusi, nagu omavalitsuse suurem autonoomia, rahastamine, riigi ja omavalitsuse funktsioonide piiritlemine jne.

Üsna loiuks on praegu jäänud ka omavalitsuste omavahelised kõnelused, mis ju veel mõni kuu tagasi nii tormilise suhtlemisega algasid. Ühed ütlevad, et stardipaugu peab andma riigikogu menetluses olev seadus, teised jälle, et  kõik kulgeb plaanipäraselt.

Kui me vaatame näiteks raamlepingut, mille on sõlminud Jõhvi, Toila, Kohtla ja Kohtla-Nõmme, siis see on sõnastatud üsna üldiselt ja selle võib kokku võtta nii: mitte midagi peale piiride ei muutu, sest “läbirääkimistel lähtutakse põhimõttest, et inimeste jaoks ei muutu asjad halvemaks”. Saame teada, et kõik koolid ja lasteaiad säilitatakse, huvihariduses tagatakse teenus samal tasemel, kultuuri- ja sporditegevus jätkub valdade praegustes asukohtades jne.

Ilmselt me läbirääkimiste käigus mingitest kardinaalsetest sammudest ei kuulegi. Need tulevad siis, kui ühinemised on toimunud ja uued volikogud valitud. Nendel aga varasemate lubadustega otsest sidet pole ja tahes-tahtmata tuleb hakata rääkima ka ebapopulaarsetest otsustest.