Ida-Virumaa turismimajandus on praeguseks päris korralikult käima läinud. Ja seda kahtlemata paljuski Euroopa Liidu ja riigi abil. Kui võrdleme sellega, mis oli siin selles vallas veel aastat 15 tagasi − ei saa olukorda üldse võrrelda. Toona oli korralikke majutuskohti käputäis, atraktiivseid meelelahutusvõimalusi samuti, teenindus oli olematu ja maakonna maine madal.

Ega viimasega saa praegugi rahul olla. Üks näide. Eelmisel nädalal tegi üks võttegrupp Ida-Virumaa justiitsasutustes filmivõtteid ning sattus Viru maakohtus filmima niinimetatud Jõhvi pommimehe protsessi. Kuuldes asja sisu, ütles üks võttegrupi liige: “No muidugi, see on ju Ida-Virumaa!”

Selline on Ida-Virumaa nägu paljude Eesti inimeste peades, eriti nendel, kes pole siin kunagi käinud. Ja need, kes on, saavad tegelikult kinnitust, et meie maakond ongi teistsugune, alates majandusest ning lõpetades keelelis-kultuurilise pildiga. Aga me ei peaks seda häbenema. Ja nagu ütleb ka tänases Põhjarannikus üks Ida-Virumaa uue turismibrändi loojaid, on eristumine meie tugevus. Püüavad ju paljud maakonnad, mõned lausa ebaloomulikke pingutusi tehes, reklaamida ennast kui väga eripärast ja teistmoodi paika teistsuguste inimestega. Meil pole selleks tarvis teha üleloomulikke pingutusi, sest Ida-Virumaa ongi teistmoodi väga paljude piltide poolest. Mitte mingi Harju keskmine, nagu Eestis on harjutud ütlema asjade kohta, mis ongi keskpärased ja ilmetud.