Ivar Jurtšenko: “Sport jõudis minuni juba vanemate kaudu, sportlik eeskuju oli kodus olemas − nii isa kui ka ema olid sporti teinud. Isa oli ühel perioodil ka käsipallikohtunik, sain temal kogu aeg kaasas jõlkuda ja spordisaal oli nagu teine kodu.”YOUTUBE
Pühapäeval, 4. novembril kell 17 näeb Jõhvi kontserdimaja kinos Amadeus staažika spordiajakirjaniku Ivar Jurtšenko esimest täispikka dokumentaali “Mäed, mida polnud” ja on võimalus kohtuda autori endaga. Film kõneleb kahest Vändra poisist − Tanel Kangertist ja Rein Taaramäest −, kes mõlemad on saanud suurmeistriteks ja alustanud treener Erich Perneri käe all.
Ivar Jurtšenko, sa oled filmi “Mäed, mida polnud” autor. See on su esimene pääsuke ses vallas, aga mis su visiitkaardil praegu seisab?
Olen ikka ajakirjanik, praegu Delfi portaali sporditoimetaja − filmitegemine oli eraldi ettevõtmine. Küsimus on asjakohane, sest ajakirjandusmaastikul on sagedane liikumine sinna-tänna. Paljud mäletavad mind rahvusringhäälingu sporditoimetusest, aga tööst seal on juba kümme aastat möödas.
Sport jõudis minuni juba vanemate kaudu, sportlik eeskuju oli kodus olemas − nii isa kui ka ema olid sporti teinud. Isa oli ühel perioodil ka käsipallikohtunik, sain temal kogu aeg kaasas jõlkuda ja spordisaal oli nagu teine kodu. Ühest asjast koorub teine: jõuad ajakirjandusse, siis filmi juurde. Kõrgkoolidiplom on mul aga hoopis TTÜst, mille olen lõpetanud ökonomistina, aga juba õpingute ajal hakkasin ETV sporditoimetuses tööle. Sport paelus ja nii on jäänud − ka ülikooli lõpetades polnud küsimust, kuhu edasi minna.
Kuidas jõudsid filmini? Mis oli triger, et see materjal sulle nii köitev tundus?
Võib-olla küsimus, kuidas sellisest väiksest kohast nagu Vändra on kaks nii kõva sportlast tulnud. Tegu on kompleksiga. Head asjad sattusid õigel ajal ja õiges kohas kokku. Polegi vahet, kas sünnid lauskmaal või mägedes − tahte ja andekuse olemasolu korral võid jõuda tippu. Kindlad tingimused peavad muidugi olema, ja need olid olemas: treeningugrupp, hea treener ja tahtmine. Samas tuleb ka filmist välja, et teed on erisugused − samuti Tanelil ja Reinul. Mehed ise on samuti erisugused.
Filmist selgub ka treener Erich Perneri oluline panus − ta suutis gruppi koos hoida. Vändras materjali on, nagu on, sest noori pole palju ning leida sealt üles kaks väga andekat − see on samuti väike ime. Vändrast on nad mõlemad koos päris kõrgele lennanud. Erichul on ka filmis päris märkimisväärne roll ja olen sellega ise samuti rahul, et tema osakaal filmis on peaaegu sinna kanti, kus peategelastel endil.
Filmi tegema asudes polnud kartust, mis nüüd saab. Esmalt oli küll tegu väiksema formaadi filmi ideega − nagu sarja “Eesti lood” puhul. Materjali vaadates tekkis aga teadmine, et sellest võiks midagi suuremat tulla. Neli aastat tagasi läks asi suurema kella külge ja võtsime produktsioonifirmaga Allfilm selle koos ette. On kergendus, sest asi on pikalt tiksunud − lõpuks väsitas ennastki ära, sest materjal pidevalt kerib peas. Samas võib olla rahul, sest tulemus on võrdlemisi lähedane eesmärgile, mis oli − midagi ei jää kripeldama.
Ehkki filmi esilinastus on alles 1. novembril, oled kindlasti saanud juba mingit vastukaja?
Oleme filmi viimase aasta jooksul testinud kindlate inimeste peal. Filmi lõplik versioon oli aasta tagasi juba peaaegu olemas − nipet-näpet korrigeerisime. Ja tagasiside, mida olen saanud, on olnud üllatavalt positiivne. Kui filmi näeb laiem ringkond, kuuleb kindlasti ka laiema diapasooniga vastukaja.
Nii suurte filmiprojektiga pole varem kokku puutunud. Veel ETVs olles tegin teledokumentaali Jaan Kirsipuust. Järgmised plaanid väljaspool tavatööd ei ole seotud filmiga. Kui rääkida Eestis tehtud sporditeemalistest filmidest − neid on tehtud, aga liiga vähe. Kui üks film põhineb vaid ühel võistlusel ja teiseks on kogutud pika aja jooksul materjali, on tegu eri kategooriatega. Meie jälgimisprotsess oli pikk ja on vahest võrreldav Mati Alaveri tiimist kõneleva filmi omaga (režissöör Peep Puksi film “Tiim”, mis linastus aastal 2006 − T.K.).