Andres Anvelt. Siseminister Andres Anvelt ütles, et ehkki vabatahtlike roll on siseturvalisuse tagamises kõrges hinnas, ei anna riik oma kohustusi ära ega tõmba kulusid vähemaks.
Tänasite laupäeval Toila vabatahtlikke merepäästjaid kui tublisid kogukonna turvalisuse tagajaid. Kui vabatahtlik tegevus nii hästi areneb, siis kas riigil ei või tekkida kiusatus liiga palju vabatahtlike õlule veeretada?
Tugev ja hooliv riik ei poe kunagi vabatahtlike selja taha. Jah, me peame kogu aeg kalkuleerima, kuidas maksumaksja raha kõige otstarbekamalt kasutada ja ressurssi jagada.
Meil on kümneid kilomeetreid metsa, kus pole ühtegi asulat, ja mereäärt, kus pole ühtegi sadamat, aga kus ikkagi võib inimene hätta sattuda. Muidugi peab riik vaatama seda, kus ta peab füüsiliselt rohkem, kus vähem kohal olema.
Meil on praegu ka veel mõned päästekomandod, kes saavad nädalas paar väljakutset. Okei, nad teevad ennetustööd ka, aga ikkagi tekib küsimus: võib-olla tuleb kaugemalt reageerida ning inimesed ise loovad turvalisust juurde?
Merepäästes on täpselt samamoodi. Selge on see, et riigi kohalolek on vajalik sadamates, kus on suuremad riskid, aga mujal on omal kohal vabatahtlikud, kes tahavad oma kogukonda tugevamaks teha.
Seetõttu on Eesti riik teadlikult panustanud aastaid vabatahtlikkuse arendamisse. Samas riik vabatahtlikkust ei dikteeri ega tahagi seda teha. See on see, mida riik saab toetada, aga mida ta ei saa esile kutsuda.
Kas praegu on teie hinnangul palgaliste ja vabatahtlike siseturvalisuse tagajate vahel hea tasakaal?
Ma ei paneks neid kahte konkureerima. Eks mind on poliitikuna nokitud, et arendate siin vabatahtlikkust, et riik saaks mured kaelast ära ja las vabatahtlikud toimetavad.
Vabatahtlikud ja riik koostöös on pannud aluse turvalisuse müürile, mida peab kogu aeg tugevdama. Kui keegi ütleb, et riik annab oma kohustusi ära ja tõmbab kulusid vähemaks, siis see ei ole nii. Järgmisel aastal värbame juurde ligi 200 politseinikku, kuigi elame Eesti statistilises ajaloos, nii palju kui seda on mõõdetud, kõige turvalisemal perioodil.
Milleks on sel juhul lisajõude vaja?
Esiteks sellepärast, et garanteerida praeguse olukorra jätkumine ja olla valmis nendeks ohtudeks, mis meie ümber maailmas on.
Sest 200 lisapolitseinikust 150 on kiirreageerijad, kes hakkavad tööle suuremates linnades ja teevad muidu harilikku patrulltööd. Samas me ei peida pead liiva alla, vaid oleme valmis nii väga erisuguste ohtude eemale peletamiseks kui ka tagajärgedega tegelemiseks.
Veel olulisem on see, et üle Eesti tuleb juurde ligi 50 piirkonnakonstaablit, neist kuus Ida-Virumaale.
Meie ühiskonnas on palju vägivalda, millest peaaegu poole moodustab perevägivald. Kirjutasime küll alla Istanbuli konventsioonile [Euroopa Nõukogu naistevastase ja perevägivalla ennetamise ning tõkestamise konventsioon − toim.], mille järgi töötavad naiste varjupaigad ja on alanud pilootprojekt, kus hoopis vägivallatseja peab kodust lahkuma, mitte ohver. Aga niikaua kui meil on olukorrad, nagu kirjutasid Eesti Päevaleht ja Delfi, kus Otepää piirkonnapolitseinik katab piirkonda umbes 50 kilomeetri raadiuses ja sõidab päevas maha 150-200 kilomeetrit, pole võimalik teha kogukonnas piisavalt ennetustööd.
Ka päästevaldkond saab investeeringuteks raha juurde. Päästjatele on oluline projekt “Kodud tuleohutuks”, kus ootame ka kohalike omavalitsuste suurt koostöötahet ja osalust [valitsus eraldas toimetulekuraskustes kodude küttesüsteemide kordategemiseks 1,5 miljonit eurot. Koos oodatava kohalike omavalitsuste panusega on projekti kogueelarve kolm miljonit eurot, mille eest peaks korda saama kuni 800 küttekollet − toim.].
Oleme jõudnud selleni, et tulesurmade arv aastas jääb alla 50. Aga selleks, et edasi minna, tuleb teha kvalitatiivne muudatus ja inimeste kodud korda teha.
Kas vabatahtlike päästjate rahakotti tõotab ka lisa tulla?
Vabatahtlikud päästjad saavad oma baaseelarvesse igal aastal pool miljonit eurot lisaks. Nii et riigi investeeringud siseturvalisusesse suurenevad.
Merepäästjatel on veel ruumi arenemiseks, sest merepiir on meil tõesti pikk ja õnnetusi ikka juhtub, aga vabatahtlike pritsimeeste arv on jõudnud juba kahe tuhandeni [võrdluseks, et vabatahtlikke merepäästjaid on ligi 400 − toim.].
Kas priitahtlikel pritsimeestel on siis lagi käes?
Tahtjaid on väga palju, aga jällegi erineb see piirkonniti kõvasti. Samamoodi on abipolitseinikega. Ida-Virumaal, eriti Narvas, tahaks kindlasti nende arvu suurendada.
Üks põhjus, miks me elame Eesti ajaloo kõige turvalisemal perioodil, on kindlasti vabatahtlikud, kel on oluline osa ühiskonna teadmiste levikus. Vabatahtlikud merepäästjad, priitahtlikud pritsimehed, abipolitseinikud, kaitseliitlased − nad on kõik väga teadlikud inimesed ja neil on omadus anda turvalisuse nakkust edasi teistele inimestele.
Eesti eesistumise käigus on mul tulnud väga palju suhelda ka välisajakirjanikega ja ühes intervjuus pidin rääkima meie siseturvalisuse ülesehitusest. Kui kirjeldasin, kui palju meil on vabatahtlikke merepäästjaid, pritsimehi ja abipolitseinikke, siis ajakirjanik jäi mõttesse ning küsis siiralt: “Kui palju te neile palka maksate, et nad seda kõike vabatahtlikult teeksid?”
Vaatasin talle surutud tõsidusega otsa ja vastasin: “Umbkaudu 1,3 miljonit ja natukene peale. Aga mitte eurodes, vaid tänus.”